(1)

Läbipaistvus on siseturu tõrgeteta toimimiseks hädavajalik. Oma 27. oktoobri 2015. aasta teatises „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm – Vanamoodi edasi minna ei saa“ ja 16. detsembri 2014. aasta teatises „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus“ on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse reageerida liidu kodanike üleskutsele saavutada õiglus ja läbipaistvus ning toimida nii, et liit oleks globaalne eeskuju. On oluline, et püüetes saavutada suuremat läbipaistvust arvestataks konkurentidevahelise vastastikkuse küsimusega.

(2)

Euroopa Parlament rõhutas oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsioonis, (3) et vaja on ambitsioonikat avalikku riikidepõhist aruandlust kui vahendit ettevõtjate läbipaistvuse ja avaliku kontrolli suurendamiseks. Samal ajal kui nõukogu teeb tööd äriühingu tulumaksu vältimise vastu võitlemiseks, tuleb suurendada avalikku kontrolli liidus tegutsevate hargmaiste ettevõtjate äriühingu tulumaksu üle, et veelgi edendada ettevõtjate läbipaistvust ja vastutust, aidates seeläbi kaasa meie ühiskondade heaolule. Avaliku kontrolli tagamine on vajalik ka selleks, et edendada asjatundlikumat avalikku arutelu seoses liidus tegutsevate teatavate hargmaiste ettevõtjate maksukuulekusega ning maksukuulekuse mõjuga reaalmajandusele. Äriühingu tulumaksu läbipaistvust käsitlevate ühiste normide kehtestamine teeniks ka üldist majandushuvi, andes kogu liidus investorite, võlausaldajate ja üldiselt muude kolmandate isikute kaitsmiseks võrdväärsed tagatised, ning aitaks seeläbi taastada liidu kodanike usaldust liikmesriikide maksusüsteemide õigluse vastu. Sellise avaliku kontrolli võib saavutada tulumaksualast teavet käsitleva aruande abil, olenemata sellest, kus hargmaise kontserni lõplik emaettevõtja on asutatud.

(3)

Avalik riikidepõhine aruandlus on tõhus ja sobiv vahend hargmaiste ettevõtjate tegevuse läbipaistvuse suurendamiseks ja võimaldamaks avalikkusel hinnata nende tegevuse mõju reaalmajandusele. Lisaks suurendab see aktsionäride võimet nõuetekohaselt hinnata ettevõtjate võetud riske, aitab kujundada täpsel teabel põhinevaid investeerimisstrateegiaid ning suurendab otsustajate võimet hinnata liikmesriikide õigusaktide mõju ja tulemuslikkust. Avalikku kontrolli tuleks teostada liidu investeerimiskliimat ja liidu ettevõtjate, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/34/EL (4) sätestatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõimet kahjustamata.

(4)

Samuti avaldab avalik riikidepõhine aruandlus tõenäoliselt positiivset mõju Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/14/EÜ (5) sätestatud töötajate õigusele olla teavitatud ja ära kuulatud ning samuti võib see ettevõtjate tegevust käsitlevate teadmiste parandamise teel positiivselt mõjutada ettevõttesisese dialoogi kvaliteeti.

(5)

Euroopa Ülemkogu 22. mai 2013. aasta järeldustest tulenevalt lisati direktiivi 2013/34/EL läbivaatamisklausel. Nimetatud läbivaatamisklauslis nõuti, et komisjon kaaluks võimalust kehtestada täiendavate tööstussektorite suurettevõtjatele kohustus esitada igal aastal riikidepõhine aruanne, võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) suundumusi ning asjaomaste Euroopa algatuste tulemusi.

(6)

Liit on juba kehtestanud avaliku riikidepõhise aruandluse pangandussektoris Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/36/EL (6) ning mäe- ja raietööstuses direktiiviga 2013/34/EL.

(7)

Kehtestades käesoleva direktiiviga avaliku riikidepõhise aruandluse, võtab liit finants- ja ettevõtjate läbipaistvuse edendamisel maailmas liidrirolli.

(8)

Suurem läbipaistvus finantsandmete avaldamisel toob eeliseid kõigile, kuna kodanikuühiskonna osalus suureneb, töötajad on paremini informeeritud ning investorid on vähem riskikartlikud. Lisaks saavad ettevõtjad kasu paranenud suhetest sidusrühmadega, mis suurendab stabiilsust ja muudab rahastamise kättesaadavamaks tänu selgemale riskiprofiilile ja paremale mainele.

(9)

Komisjon on oma 25. oktoobri 2011. aasta teatises „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“ määratlenud ettevõtja sotsiaalse vastutuse ettevõtjate vastutusena mõju eest, mida nad ühiskonnale avaldavad. Ettevõtja sotsiaalne vastutus peaks olema ettevõtja juhitud. Avaliku sektori asutused võivad täita toetavat rolli vabatahtlike poliitikameetmete aruka valikuga ja vajaduse korral täiendavate õigusnormidega. Ettevõtjad võivad minna kaugemale õigusnormide järgimisest ning olla sotsiaalselt vastutustundlikumad, võttes oma äristrateegias ja -tegevuses arvesse sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, eetilisi ning tarbijate või inimõigustega seotud kaalutlusi.

(10)

Kui kontsernil on liidus asutatud teatavat liiki üksusi, peaks avalikkusel olema võimalik kontrollida kogu kontserni tegevust. Kontsernide puhul, mis tegutsevad liidus ainult tütarettevõtjate või filiaalide kaudu, peaksid lõpliku emaettevõtja aruande avaldama ja kättesaadavaks tegema kõnealused tütarettevõtjad ja filiaalid. Kui see teave või aruanne ei ole kättesaadav või kui lõplik emaettevõtja ei esita tütarettevõtjatele või filiaalidele kogu vajalikku teavet, peaksid tütarettevõtjad ja filiaalid koostama, avaldama ja kättesaadavaks tegema tulumaksualast teavet käsitleva aruande, mis sisaldab kogu teavet, mis on nende käsutuses või mille nad on saanud või hankinud, ning avalduse, milles märgitakse, et nende lõplik emaettevõtja ei ole vajalikku teavet neile kättesaadavaks teinud. Proportsionaalsuse ja tõhususe kaalutlustel peaks aga tulumaksualast teavet käsitleva aruande avaldamise ja kättesaadavaks tegemise kohustus piirduma liidus asutatud keskmise suurusega ja suurte tütarettevõtjatega ning liidus avatud võrreldava suurusega filiaalidega. Direktiivi 2013/34/EL reguleerimisala tuleks sellest tulenevalt vastavalt laiendada filiaalidele, mille on liikmesriigis avanud ettevõtja, kes on asutatud väljaspool liitu ja kelle õiguslik vorm on võrreldav direktiivi 2013/34/EL I lisas loetletud ettevõtjate liikidega. Käesolevas direktiivis sätestatud aruandluskohustusi ei tuleks enam kohaldada filiaalide suhtes, mis on likvideeritud, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132 (7) artikli 37 punktis k.

(11)

Hargmaised kontsernid ja asjakohasel juhul ka teatavad eraldiseisvad ettevõtjad peaksid avalikkusele esitama tulumaksualast teavet käsitleva aruande, kui nende tulu on kahe järjestikuse aruandeaasta jooksul ületanud teatavat piirmäära, olenevalt kontserni konsolideeritud tulust või eraldiseisva ettevõtja tulust. Samamoodi peaks sellise kohustuse kohaldamise lõpetama, kui need tulud ei ole kahe järjestikuse aruandeaasta jooksul asjaomast piirmäära enam ületanud. Sellisel juhul peaks hargmaise kontserni või eraldiseisva ettevõtja suhtes endiselt kohaldama kohustust anda aru esimese aruandeaasta kohta, mis järgnes viimasele aruandeaastale, mille jooksul ta tulu ületas nimetatud piirmäära. Sellise hargmaise kontserni või eraldiseisva ettevõtja suhtes tuleks aruandluskohustusi uuesti kohaldama hakata, kui ta tulu on kahe järjestikuse aruandeaasta jooksul asjaomast piirmäära taas ületanud. Võttes arvesse, et finantsaruannete puhul võidakse järgida erinevaid finantsaruandlusraamistikke, tuleks kohaldamisala kindlaksmääramiseks käsitada „tulu“„netokäibena“ nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust, ning seejuures tuleks järgida liikmesriigi riigisisest finantsaruandlusraamistikku. Nõukogu direktiivi 86/635/EMÜ (8) artikli 43 lõike 2 punkti c ja nõukogu direktiivi 91/674/EMÜ (9) artikli 66 lõikes 2 on sätestatud vastavalt krediidiasutuse ja kindlustusseltsi netokäibe määratlused. Muude ettevõtjate puhul tuleks tulu hinnata selle finantsaruandlusraamistiku põhjal, mille alusel nende finantsaruanded koostatakse. Tulumaksualast teavet käsitleva aruande sisu puhul tuleks siiski kasutada teistsugust „tulu“ määratlust.

(12)

Aruandluse dubleerimise vältimiseks pangandussektoris peaksid käesolevas direktiivis sätestatud aruandlusnõuetest olema vabastatud lõplikud emaettevõtjad ja eraldiseisvad ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2013/36/EL ning kes esitavad kooskõlas nimetatud direktiivi artikliga 89 koostatud aruandes andmed kogu oma tegevuse ja asjakohasel juhul konsolideeritud finantsaruannetes esitatud seotud ettevõtjate kogu tegevuse kohta, sealhulgas tegevuse kohta, mille suhtes ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (10) III osa I jaotise 2. peatüki sätteid.

(13)

Tulumaksualast teavet käsitlev aruanne peaks sisaldama asjakohastel juhtudel seoses asjaomase aruandeaastaga loetelu kõikidest tütarettevõtjatest, kes on loodud liidus või maksujurisdiktsioonis, mis on märgitud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide muudetud ELi loetelu käsitlevate nõukogu järelduste asjaomase versiooni I lisas ning asjakohastel juhtudel II lisas. Halduskoormuse vältimiseks peaks lõplik emaettevõtja saama tugineda lõpliku emaettevõtja konsolideeritud finantsaruannetesse kantud tütarettevõtjate loetelule. Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks esitada ka teave kogu tegevuse kohta, millega tegelevad kõik lõpliku emaettevõtja finantsaruannetesse konsolideeritud kontserni kuuluvad seotud ettevõtjad, või olukorrast olenevalt eraldiseisva ettevõtja kogu tegevuse kohta. Kõnealune teave peaks piirduma tõhusa avaliku kontrolli võimaldamiseks vajalikuga, eesmärgiga tagada, et avalikustamine ei tekita asjaomaste ettevõtjate jaoks ebaproportsionaalseid riske ega konkurentsivõime või väärtõlgendamiste aspektist ebasoodsaid olukordi. Tulumaksualast teavet käsitlev aruanne tuleks teha kättesaadavaks 12 kuu jooksul alates bilansipäevast. Tulumaksualast teavet käsitleva aruande puhul ei tohiks kohaldada finantsaruannete avaldamise lühemaid tähtaegu. Käesoleva direktiiviga kehtestatud sätted ei mõjuta direktiivi 2013/34/EL sätteid, mis käsitlevad aruandeaasta finantsaruandeid ja konsolideeritud finantsaruandeid.

(14)

Halduskoormuse vältimiseks peaks ettevõtjatel olema õigus esitada käesoleva direktiivi kohase tulumaksualast teavet käsitleva aruande koostamisel teave vastavalt aruandlusjuhistele, mis on sätestatud nõukogu direktiivi 2011/16/EL (11) III lisa III jao B ja C osas. Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks täpsustada, millist aruandlusraamistikku kasutati. Tulumaksualast teavet käsitlev aruanne võiks lisaks sellele sisaldada üldist kirjeldust, milles esitatakse selgitused juhul, kui kogunenud maksusummade ja tasutud maksusummade vahel esineb kontserni tasandil olulisi lahknevusi, võttes arvesse eelmiste aruandeaastate vastavaid andmeid.

(15)

Tähtis on tagada andmete võrreldavus. Sel eesmärgil tuleks komisjonile anda rakendusvolitused kehtestada käesoleva direktiivi kohase tulumaksualast teavet käsitleva aruande esitamiseks ühine vorm ja masinloetavad elektroonilised aruandlusvormingud. Ühise vormi ja nimetatud aruandlusvormingu kehtestamisel peaks komisjon arvesse võtma digitaliseerimise valdkonnas saavutatud edu ning ettevõtjate avaldatud teabe kättesaadavust, eeskätt seoses Euroopa ühtse juurdepääsupunktiga vastavalt komisjoni 24. septembri 2020. aasta teatises „Inimeste ja ettevõtete hüvanguks toimiv kapitaliturgude liit – uus tegevuskava“ tehtud ettepanekule. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (12).

(16)

Tagamaks, et kodanikel on piisavalt üksikasjalikku teavet, mille abil paremini hinnata hargmaiste ettevõtjate panust iga liikmesriigi ühiskonna heaolusse, tuleks teave esitada liikmesriikide lõikes. Lisaks tuleks hargmaiste ettevõtjate tegevust käsitlev teave esitada väga üksikasjalikult ka selliste teatavate kolmandate riikide maksujurisdiktsioonide puhul, mis tekitavad erilisi probleeme. Igasuguse muu kolmandates riikides toimuva tegevuse puhul tuleks teave esitada koondandmetena, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ise soovib esitada üksikasjalikumat teavet.

(17)

Teatud maksujurisdiktsioonide puhul tuleb tagada kõrge üksikasjalikkuse tase. Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks alati esitada teave eraldi iga jurisdiktsiooni kohta, mis on kantud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide muudetud ELi loetelu käsitlevate nõukogu järelduste (13) lisadesse ning nende ajakohastatud versioonidesse, mis kiidetakse heaks kaks korda aastas, tavaliselt veebruaris ja oktoobris, ning avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C-seerias. Nimetatud nõukogu järelduste I lisas on esitatud „Maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu“ ning II lisas „Ülevaade olukorrast seoses koostööd tegevate jurisdiktsioonide poolt hea maksuhaldustava põhimõtete rakendamiseks võetud kohustuste täitmisel ELiga tehtava koostööga“. I lisa puhul tuleks võtta arvesse neid jurisdiktsioone, mis olid loetellu kantud selle aruandeaasta 1. märtsil, mille kohta tuleb koostada tulumaksualast teavet käsitlev aruanne. II lisa puhul tuleks võtta arvesse neid jurisdiktsioone, mis olid nimetatud kõnealuses lisas selle aruandeaasta 1. märtsil, mille kohta tuleb koostada tulumaksualast teavet käsitlev aruanne, ning sellele eelneva aruandeaasta 1. märtsil.

(18)

Tulumaksualast teavet käsitlevasse aruandesse lisatavate andmete kohene avalikustamine võib teatavatel juhtudel tõsiselt kahjustada ettevõtja äripositsiooni. Sellest tulenevalt peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada ettevõtjatel piiratud arvuks aastateks teatavate teabeelementide avalikustamine edasi lükata, eeldusel et nad nimetatud edasilükkamisest selgelt teavitavad, esitavad aruandes selle kohta põhjendatud selgituse ning dokumenteerivad põhjenduse aluse. Ettevõtjate poolt avalikustamata jäetud teave tuleks avalikustada hilisemas aruandes. Kunagi ei tohiks jätta avalikustamata teavet, mis käsitleb maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide muudetud ELi loetelu käsitlevate nõukogu järelduste I ja II lisasse kantud maksujurisdiktsioone.

(19)

Selleks et suurendada ettevõtjate läbipaistvust ja vastutust investorite, võlausaldajate, muude kolmandate isikute ja avalikkuse ees ning tagada nõuetekohane juhtimine, peaksid käesoleva direktiivi kohaste aruandekohustuste täitmise tagamise eest vastutama liidus asutatud ja tulumaksualast teavet käsitlevat aruannet koostama, avaldama ja kättesaadavaks tegema kohustatud lõpliku emaettevõtja või eraldiseisva ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmed ühiselt. Arvestades, et liidus asutatud tütarettevõtjate, kes kuuluvad väljaspool liitu asutatud lõpliku emaettevõtja kontrolli alla, haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmetel või filiaali puhul avalikustamisega seotud vorminõuete eest vastutaval isikul või vastutavatel isikutel võivad olla lõpliku emaettevõtja koostatud tulumaksualast teavet käsitleva aruande sisu kohta piiratud teadmised või piiratud võime sellist teavet või aruannet lõplikult emaettevõtjalt saada, peaksid need liikmed või isikud vastutama oma teadmiste ja võimete piires selle tagamise eest, et lõpliku emaettevõtja või eraldiseisva ettevõtja tulumaksualast teavet käsitlev aruanne on koostatud ja avaldatud viisil, mis on kooskõlas käesoleva direktiiviga, või et tütarettevõtja või filiaal on koostanud, avaldanud ja teinud kättesaadavaks kogu teabe, mis on tema käsutuses või mille ta on saanud või hankinud, vastavalt käesolevale direktiivile. Kui teave või aruanne ei ole täielik, peaks neil liikmetel või isikutel olema kohustus avaldada avaldus, milles on märgitud, et lõplik emaettevõtja või eraldiseisev ettevõtja ei teinud vajalikku teavet kättesaadavaks.

(20)

Selleks et tagada avalikkuse teadlikkus käesoleva direktiiviga direktiivi 2013/34/EL sisse viidud aruandekohustuste ulatusest ja nende järgimisest, peaksid liikmesriigid nõudma, et vannutatud audiitorid ja audiitoriühingud teataksid, kas ettevõtja pidi tulumaksualast teavet käsitleva aruande avaldama, ning kui pidi, siis kas nimetatud aruanne avaldati.

(21)

Liikmesriikide kohustusi sätestada karistused ja võtta kõik meetmed, mis on vajalikud, et tagada karistuste täideviimine vastavalt direktiivile 2013/34/EL, kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud selliste liikmesriigi õigusnormide rikkumiste suhtes, mis käsitlevad tulumaksualase teabe avaldamist teatavate ettevõtjate ja filiaalide poolt.

(22)

Käesoleva direktiivi eesmärk on suurendada ettevõtjate läbipaistvust ning äriühingu tulumaksu alase teabe läbipaistvust ja kontrolli selle üle, kohandades kehtivat õigusraamistikku seoses ettevõtjatele pandud aruannete avaldamise kohustustega, et kaitsta liikmete ja kolmandate isikute huve Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 50 lõike 2 punkti g tähenduses. Nagu Euroopa Kohus on eelkõige kohtuasjas C-97/96 Verband deutscher Daihatsu-Händler (14) sedastanud, osutatakse ELi toimimise lepingu artikli 50 lõike 2 punktis g „kolmandate isikute“ huvide kaitse vajadusele üldiselt, selles mõistes kategooriaid eristamata või välistamata. Seega on mõiste „kolmandad isikud“ laiem kui investorid ja võlausaldajad ning hõlmab muid huvitatud kolmandaid isikuid, sealhulgas konkurente ja avalikkust. Asutamisvabaduse eesmärki, mille saavutamine on ELi toimimise lepingu artikli 50 lõike 1 väga üldise sõnastuse kohaselt institutsioonide ülesanne, ei saa piirata ELi toimimise lepingu artikli 50 lõikega 2. Arvestades, et käesolev direktiiv käsitleb üksnes tulumaksualast teavet käsitlevate aruannete avaldamise kohustust ega puuduta maksude ühtlustamist, on ELi toimimise lepingu artikli 50 lõige 1 sobiv õiguslik alus.

(23)

Selleks et tagada siseturu täielik toimimine ja võrdsed tingimused liidu ja kolmandate riikide hargmaistele ettevõtjatele, peaks komisjon jätkuvalt uurima võimalusi õigluse ja maksustamise läbipaistvuse suurendamiseks. Eelkõige peaks komisjon uurima läbivaatamisklausli raames seda, kas muu hulgas andmete täielik liigendamine suurendaks käesoleva direktiivi tulemuslikkust.

(24)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(25)

Käesolev direktiiv on vastuseks huvitatud isikute soovile vähendada moonutusi siseturul, kahjustamata seejuures liidu konkurentsivõimet. See ei tohiks tuua ettevõtjatele kaasa põhjendamatut halduskoormust. Käesoleva direktiivi raames avalikustatava teabe ulatus on üldjuhul proportsionaalne eesmärgiga suurendada ettevõtjate läbipaistvust ja avalikkuse kontrolli. Käesolevas direktiivis austatakse sellest tulenevalt põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(26)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(27)

Direktiivi 2013/34/EL tuleks seetõttu vastavalt muuta,