(1)

Isikud, kes töötavad mõne avalik-õigusliku või eraõigusliku organisatsiooni heaks või puutuvad sellega kokku oma tööalases tegevuses, saavad sageli esimesena teada selles kontekstis tekkivatest ohtudest või kahjust avalikule huvile. Avalikku huvi kahjustavast liidu õiguse rikkumisest teavitades käituvad sellised isikud rikkumisest teavitajana ja seeläbi on neil tähtis roll selliste rikkumiste paljastamisel ja ärahoidmisel ning ühiskonna heaolu kaitsmisel. Kuid sageli ei julge potentsiaalsed rikkumisest teavitajad oma muredest või kahtlustest survemeetmete hirmus teatada. Sellega seoses tunnistatakse rikkumisest teavitajatele tasakaalustatud ja tõhusa kaitse tagamise olulisust üha suuremal määral nii liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil.

(2)

Liidu tasandil on rikkumisest teavitajate teated ja avalikustamised üks liidu õiguse ja poliitikameetmete täitmise tagamise eeltingimustest. Nad annavad teavet liikmesriikide ja liidu jõustamissüsteemidele, mis toob kaasa liidu õiguse rikkumiste tõhusa avastamise, uurimise ja nende eest vastutusele võtmise, suurendades seeläbi läbipaistvust ja aruandekohustust.

(3)

Teatavates poliitikavaldkondades võib liidu õiguse rikkumine sõltumata sellest, kas seda liikmesriigi õiguse alusel kvalifitseeritakse haldusõigusliku-, kriminaalõigusliku- või muud liiki rikkumisena, avalikku huvi tõsiselt kahjustada ühiskonna heaolu ähvardavate oluliste riskide tekitamise tõttu. Kui nendes valdkondades on tuvastatud õigusnormide täitmise tagamise puudusi ja rikkumisest teavitajad on tavaliselt rikkumise avalikustamiseks eelisseisundis, on vaja täitmise tagamist parandada, kehtestades tõhusad, konfidentsiaalsed ja turvalised teavituskanalid ning tagades rikkumisest teavitajatele tõhusa kaitse survemeetmete eest.

(4)

Praegu liidus tagatud rikkumisest teavitajate kaitse on liikmesriikide lõikes killustunud ja poliitikavaldkondade lõikes ebaühtlane. Rikkumisest teavitajate poolt teavitatud piiriülese mõõtmega liidu õiguse rikkumise juhtumite tagajärjed ilmestavad seda, kuidas ebapiisav kaitse ühes liikmesriigis ei avalda negatiivset mõju liidu poliitika toimimisele üksnes selles liikmesriigis, vaid ka teistes liikmesriikides ja liidus tervikuna.

(5)

Ühiseid miinimumstandardeid, mis tagavad rikkumisest teavitajate tõhusa kaitse, tuleks kohaldada nende õigusaktide ja poliitikavaldkondade suhtes, kus on olemas vajadus õigusnormide täitmise tagamise tugevdamise järele, kus rikkumisest teavitamata jätmine on peamine õigusnormide täitmise tagamist mõjutav tegur ning kus liidu õiguse rikkumised kahjustavad tõsiselt avalikku huvi. Liikmesriigid võivad otsustada laiendada siseriiklike sätete kohaldamist ka muudele valdkondadele, et tagada riigi tasandil terviklik ja sidus rikkumisest teavitajate kaitse raamistik.

(6)

Rikkumisest teavitajate kaitse on vajalik riigihankeid käsitleva liidu õiguse täitmise tagamise parandamiseks. Lisaks vajadusele hoida ära ja tuvastada riigihangetega seotud pettusi ja korruptsiooni liidu eelarve täitmisel, on vaja samuti tegeleda riigihankeid käsitlevate õigusnormide täitmise ebapiisava tagamisega riiklike avaliku sektori hankijate ja võrgustiku sektori hankijate poolt seoses ehitustööde, asjade tarnimise või teenuste osutamisega. Selliste normide rikkumised põhjustavad konkurentsimoonutusi, suurendavad ettevõtluskulusid, kahjustavad investorite ja aktsionäride huve ning üldises plaanis vähendavad investeerimise atraktiivsust ja loovad ettevõtjate jaoks ebaühtlaseid tingimusi kogu liidus, mõjutades seeläbi siseturu nõuetekohast toimimist.

(7)

Finantsteenuste valdkonnas on liidu seadusandja rikkumisest teavitajate kaitse lisaväärtust juba tunnustanud. Finantskriisi järel, kui ilmnesid tõsised puudujäägid asjaomaste õigusnormide täitmise tagamisel, kehtestati paljudes finantsteenuste valdkonna õigusaktides meetmed rikkumisest teavitajate kaitsmiseks, sealhulgas asutusesisesed ja -välised teavituskanalid ning sõnaselge survemeetmete rakendamise keeld, nagu oli ette pandud komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatises „Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris“. Eelkõige krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatava usaldatavusnõuete raamistiku kontekstis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/36/EL (4) sätestatud kaitse neile, kes teatavad rikkumisest ning seda kohaldatakse samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (5) kontekstis.

(8)

Seoses siseturule lastavate toodete ohutusega on tõendite kogumisel esmaseks allikaks tootmis- ja turustamisahelas osalevad ettevõtjad, mistõttu on rikkumisest teavitajate teadetel sellistes ettevõtetes suur lisaväärtus, sest nemad on ohtlike toodete võimalike ebaõiglase või ebaseadusliku tootmise, importimise ja turustamise tavade teabele palju lähemal. Sellest tulenevalt on vaja kehtestada rikkumisest teavitajate kaitse seoses toodetega, mida reguleerivad liidu ühtlustamiseõigusaktid (nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 (6) I ja II lisas) ning seoses üldiste tooteohutusnõuetega (nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/95/EÜ) (7). Käesolevas direktiivis sätestatud rikkumisest teavitajate kaitse oleks väga oluline ka tulirelvade, nende osade ja komponentide ja laskemoona, samuti kaitseotstarbeliste toodete kõrvalesuunamise vältimisel, sest see julgustaks teatama liidu õiguse rikkumistest, näiteks dokumendipettustest, tähistuse muutmisest ning tulirelvade pettuse teel hankimisest liidus, mille puhul hõlmavad sellised rikkumised sageli seaduslikult turult ebaseaduslikule turule ümbersuunamist. Käesolevas direktiivis sätestatud rikkumisest teavitajate kaitse aitaks ära hoida ka isevalmistatava lõhkeaine ebaseaduslikku tootmist, aidates kaasa lõhkeainete lähteainetega seotud piirangute ja kontrollimeetmete nõuetekohasele kohaldamisele.

(9)

Rikkumisest teavitajate kaitse on oluline ka selleks, et hoida ära ja tõkestada transpordiohutust käsitlevate liidu normide rikkumist, mis võib ohustada inimelusid – seda on juba tõdetud lennundusohutust, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 376/2014, (8) ja meretranspordi ohutust, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2013/54/EL (9) ja 2009/16/EÜ (10) käsitlevates valdkondlikes liidu õigusaktides, milles on sätestatud rikkumisest teavitajate kaitse kohandatud meetmed ja konkreetsed teavituskanalid. Need õigusaktid näevad ette ka nende töötajate kaitset survemeetmete eest, kes teatavad omaenda heas usus tehtud vigadest (nn õiglane suhtumine). Nendes kahes sektoris on vaja täiendada olemasolevaid rikkumisest teavitajate kaitse elemente ning samuti tagada kaitse muude transpordiliikide, nimelt sisevee-, maantee- ja raudteetranspordi puhul, et parandada nende transpordiliikide ohutusstandardite täitmise tagamist.

(10)

Keskkonnakaitse valdkonnas esineb tõendite kogumisel, keskkonnakuritegude ja ebaseadusliku tegevuse ennetamisel, avastamisel ja käsitlemisel endiselt probleeme ning selles osas on vaja meetmeid veelgi tugevdada, nagu tõdeti komisjoni 18. jaanuari 2018. aasta teatises „ELi meetmed keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks“. Kuna enne käesoleva direktiivi jõustumist on keskkonnakaitse valdkonnas rikkumisest teavitajate kaitse normid sätestatud ainult ühes valdkondlikus õigusaktis, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/30/EL, (11) on sellise kaitse kehtestamine vajalik, et tagada liidu keskkonnaalase õigustiku tõhus täitmine, kui selle rikkumine võib avalikku huvi kahjustada, põhjustades võimalikke riigipiire ületavaid mõjusid. Kaitse kehtestamine võib olla asjakohane ka juhtudel, kus ohtlike toodete kasutamine võib põhjustada keskkonnakahju.

(11)

Rikkumisest teavitajate kaitse parandamine soodustaks ka Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaohutust, kiirguskaitset ning kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikku ja ohutut käitlemist käsitlevate normide rikkumise ärahoidmist ja tõkestamist. Nii parandataks ühtlasi rikkumisest teavitajate kaitset reguleerivate ja tõhusa tuumaohutuse kultuuri edendamist ja tõhustamist käsitleva nõukogu direktiivi 2009/71/Euratom (12) asjakohaste sätete, eriti nimetatud direktiivi artikli 8b lõike 2 punkti a täitmist, milles on muu hulgas nõutud, et pädev reguleeriv asutus kehtestaks juhtimissüsteemid, milles omistatakse tuumaohutusele asjakohane prioriteet ning edendatakse töötajate ja juhtkonna võimet suhtuda kriitiliselt asjakohaste ohutuspõhimõtete ja -toimingute tõhusasse täitmisesse ning võimet teatada ohutusprobleemidest õigel ajal.

(12)

Rikkumisest teavitajate kaitse raamistiku kehtestamine aitaks kaasa olemasolevate sätete täitmise tagamisele ja aitaks ära hoida liidu toiduahela valdkonna, eelkõige toiduainete ja sööda ohutust ning loomatervist ja loomade kaitset ja heaolu käsitlevate õigusnormide rikkumist. Nendes valdkondades kehtestatud erinevad liidu normid on omavahel tihedalt seotud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002 (13) on sätestatud üldpõhimõtted ja nõuded, mis on kõikide liidu ja liikmesriikide toiduainete ja söödaga seotud meetmete alustalaks ning keskenduvad eelkõige toiduohutusele, et tagada inimeste tervise ja tarbijate toiduga seotud huvide kaitse kõrge tase ning siseturu tõhus toimimine. Nimetatud määruses on muu hulgas sätestatud, et toidu- ja söödakäitlejad ei tohi pidurdada oma töötajate ja teiste inimeste koostööd pädevate asutustega, kui see võib ära hoida või kõrvaldada toidust tuleneva riski või seda vähendada. Liidu seadusandja on võtnud sarnase lähenemisviisi kasutusele ka loomatervishoiu alaste õigusaktide valdkonnas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/429, (14) millega kehtestatakse loomadele ja inimestele edasi kanduvate loomataudide ennetamise ja kontrolli eeskirjad, ning põllumajandusloomade kaitse ja heaolu, teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse ning loomade kaitse ja heaolu valdkonnas vedamise ajal ja surmamisel, mis on vastavalt sätestatud nõukogu direktiivis 98/58/EÜ, (15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2010/63/EL, (16) nõukogu määrustes (EÜ) nr 1/2005 (17) ja (EÜ) nr 1099/2009 (18).

(13)

Rikkumisest teavitamine võib olla ülimalt oluline, et tuvastada, ennetada, vähendada või kõrvaldada riske, mis liidu normide rikkumise tagajärjel rahvatervisele ja tarbijakaitsele tekivad ja mis võivad vastasel korral jääda varjatuks. Eelkõige on tarbijakaitse tugevalt seotud ka juhtumitega, kus ohtlikud tooted võivad tarbijatele märkimisväärset kahju põhjustada.

(14)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 7 ja 8 sätestatud eraelu austamine ja isikuandmete kaitse on veel ühed valdkonnad, kus rikkumisest teavitajad saavad aidata avalikustada avalikku huvi kahjustada võivaid rikkumisi. Samuti saavad rikkumisest teavitajad aidata avalikustada võrgu- ja infosüsteemide turvet käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1148 (19) rikkumisi; kõnealuse direktiiviga on kehtestatud intsidentidest (sealhulgas sellistest, mis ei kahjusta isikuandmeid) teatamise nõuded ja turvanõuded asutustele, kes osutavad olulisi teenuseid paljudes valdkondades (näiteks energeetika, tervishoid, transport, pangandus), peamiste digitaalsete teenuste (näiteks pilvandmetöötlusteenuste) pakkujatele ning põhiliste kommunaalteenuste, nt vee-, elektri- ja gaasivarustusteenuste pakkujatele. Selles valdkonnas on rikkumisest teavitamine eriti väärtuslik, et ära hoida turvaintsidente, mis võivad mõjutada olulist majandus- ja ühiskondlikku tegevust ning laialdaselt kasutatavaid digitaalseid teenuseid, samuti vältida liidu andmekaitset reguleerivate normide rikkumisi. Rikkumisest teavitamine aitab tagada siseturu toimimiseks ja ühiskonna heaoluks hädavajalike teenuste järjepidevust.

(15)

Veelgi enam, liidu finantshuvide kaitse, mis on seotud pettuste, korruptsiooni ja muu liidu väljaminekuid mõjutava ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse, liidu tulude ja rahaliste vahendite kogumise või liidu varadega, on põhiline valdkond, milles on vaja liidu õiguse täitmise tagamist tugevdada. Liidu finantshuvide kaitse tugevdamine hõlmab ka Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu (Euratomi asutamisleping) alusel tehtavate kulutustega seotud liidu eelarve täitmist. Tõhusa täitmise tagamise puudumine liidu finantshuvide kaitse valdkonnas, sealhulgas seoses pettuste ja korruptsiooniga liikmesriikide tasandil, põhjustab liidu tulude vähenemist ja liidu rahaliste vahendite väärkasutamist, mis võib moonutada avaliku sektori investeeringuid, pärssida majanduskasvu ning õõnestada kodanike usaldust liidu tegevuse vastu. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 325 kohaselt peavad liit ja liikmesriigid võitlema liidu finantshuve kahjustava pettuse ja ebaseadusliku tegevuse vastu. Sellega seoses kuuluvad asjaomaste liidu meetmete hulka eelkõige nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (20) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) nr 883/2013 (21). Määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 täiendab kõige tõsisema pettusega seotud tegevuse osas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/1371 (22) ning Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse 26. juuli 1995. aasta konventsioon, (23) sealhulgas sellele lisatud 27. septembri 1996. aasta, (24)29. novembri 1996. aasta (25) ja 19. juuni 1997. aasta (26) protokollid. Konventsioon ja nimetatud protokollid kehtivad liikmesriikide suhtes, kelle suhtes ei kehti direktiiv (EL) 2017/1371.

(16)

ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumiste puhul tuleks samuti kehtestada ühised miinimumstandardid rikkumisest teavitajate kaitseks. Lisaks on Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) praktika kohaselt ette nähtud, et liidu meetmed, mille eesmärk on siseturu rajamine või selle toimimise tagamine, on ette nähtud selleks, et aidata kõrvaldada olemasolevaid või tekkivaid takistusi kaupade vabale liikumisele või teenuste osutamise vabadusele või aidata kõrvaldada konkurentsimoonutusi.

(17)

Rikkumisest teavitajate kaitse võimaldaks konkreetselt parandada liidu konkurentsiõiguse, sealhulgas riigiabi reguleerivate õigusnormide täitmise tagamist ning aitaks kaitsta liidu turgude tõhusat toimimist, tagada ettevõtjatele võrdseid tingimusi ja tuua tarbijatele kasu. Seoses ettevõtjate suhtes kehtivate konkurentsieeskirjadega on asutusesisese teavitamise olulisust konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamisel juba tõdetud komisjoni poolt järgitavas leebema kohtlemise poliitikas ning sellest annab tunnistust ka anonüümse rikkumisest teavitaja vahendi hiljutine kasutuselevõtmine komisjoni poolt komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004 (27) artikli 4a alusel. Konkurentsiõiguse ja riigiabi reguleerivate õigusnormide rikkumised on seotud ELi toimimise lepingu artiklitega 101, 102, 106, 107 ja 108 ning nende kohaldamiseks vastuvõetud teiseste õigusaktide normidega.

(18)

Äriühingu tulumaksuõiguse rikkumised ja kokkulepped, mille eesmärk on saada maksusoodustusi ja hiilida kõrvale seadusest tulenevatest kohustustest ja millega minnakse äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga vastuollu, avaldavad siseturu nõuetekohasele toimimisele negatiivset mõju. Sellised rikkumised ja kokkulepped võivad põhjustada ebaõiglast maksukonkurentsi ja laialdast maksudest kõrvalehoidmist, moonutades ettevõtjate võrdseid tingimusi ning põhjustades maksutulude vähenemist liikmesriikide ja liidu eelarve jaoks tervikuna. Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha kaitse survemeetmete eest nendele isikutele, kes teavitavad kõrvalehoidmisest ja/või kuritahtlikest kokkulepetest, mis võivad vastasel korral tuvastamata jääda, eesmärgiga tugevdada pädevate asutuste suutlikkust tagada siseturu nõuetekohane toimimine ning kaotada siseturul tegutsevate ettevõtjate konkurentsivõimet mõjutavad moonutused ja kaubandustõkked, ning mis on otseselt seotud vaba liikumise normidega ja mis on asjakohased ka riigiabi õigusnormide kohaldamisel. Käesolevas direktiivis sätestatud rikkumisest teavitajate kaitse täiendaks hiljutisi komisjoni algatusi, mille eesmärk on parandada maksustamise valdkonnas läbipaistvust ja teabevahetust ja luua liidus õiglasem äriühingute maksustamise keskkond, eesmärgiga suurendada liikmesriikide tõhusust selliste maksudest kõrvalehoidmise ja/või kuritahtlike kokkulepete tuvastamisel ning aitaks selliseid kokkuleppeid tõkestada. Samas ei ühtlustata käesoleva direktiiviga maksudega seotud sätteid, olgu need siis materiaalõigusnormid või menetlusnormid, ega tõhustata siseriiklikke äriühingu tulumaksu norme, piiramata seejuures liikmesriikide võimalust kasutada teavitatud andmeid sel eesmärgil.

(19)

Artikli 2 lõike 1 punktis a on määratletud käesoleva direktiivi sisuline kohaldamisala, viidates lisas sätestatud liidu õigusaktide loetelule. See tähendab, et kui need liidu õigusaktid omakorda enda sisulise kohaldamisala määratlemiseks viitavad oma lisades loetletud liidu õigusaktidele, moodustavad ka need õigusaktid osa käesoleva direktiivi sisulisest kohaldamisalast. Lisaks tuleks lisas esitatud viiteid õigusaktidele mõista nii, et need hõlmavad kõiki nende õigusaktide kohaselt vastu võetud riiklikke ja liidu rakendus- või delegeeritud meetmeid. Lisaks tuleks lisas tehtud viiteid liidu õigusaktidele mõista dünaamilise viitena kooskõlas liidu õigusaktide standardse viitamissüsteemiga. Seega kui lisas loetletud liidu õigusakti muudetakse, kehtib viide õigusaktile selle muudetud kujul, või kui lisas loetletud liidu õigusakt on asendatud või kui see asendatakse, kehtib viide uuele õigusaktile.

(20)

Teatavad liidu õigusaktid, eelkõige finantsteenuste valdkonnas, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014 (28) ja selle määruse alusel vastu võetud komisjoni rakendusdirektiiv (EL) 2015/2392, (29) juba sisaldavad üksikasjalikke õigusnorme rikkumisest teavitajate kaitse kohta. Sellised olemasolevates liidu õigusaktides sätestatud erinormid, sealhulgas käesoleva direktiivi lisa II osas loetletud liidu õigusaktid, mille puhul on lähtutud asjaomase sektori eripäradest, peaksid jääma kehtima. Eeltoodu on eriti oluline selle kindlakstegemisel, millistel finantsteenuste ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas tegutsevatel juriidilistel isikutel on praegu asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus. Samal ajal tuleks kõigis liikmesriikides järjepidevuse ja õiguskindluse tagamiseks kohaldada käesolevat direktiivi kõigis valdkondades, mis ei ole reguleeritud valdkondlike õigusaktidega, ja seeläbi peaks käesolev direktiiv neid õigusakte täiendama, nii et need oleksid täielikult kooskõlas miinimumstandarditega. Eelkõige peaks käesolev direktiiv täiendavalt täpsustama asutusesiseste ja -väliste teavituskanalite ülesehitust, pädevate asutuste kohustusi ning survemeetmete eest riiklikul tasandil antava kaitse konkreetset vormi. Sellega seoses nähakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 (30) artikli 28 lõikes 4 ette võimalus, et liikmesriigid loovad kõnealuse määrusega hõlmatud valdkonnas asutusesisese teavituskanali. Selleks et tagada kooskõla käesolevas direktiivis sätestatud miinimumstandarditega, tuleks käesolevas direktiivis sätestatud asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustust kohaldada ka määruse (EL) nr 1286/2014 suhtes.

(21)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata töötajatele liidu tööõiguse rikkumisest teatamisel antavat kaitset. Eelkõige tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas on nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ (31) artiklis 11 juba sätestatud, et liikmesriigid peavad tagama, et töötajad või töötajate esindajad ei satu ebasoodsasse olukorda seetõttu, et nad esitavad tööandjale nõude või ettepaneku võtta asjakohaseid meetmeid töötajaid ähvardavate ohtude vähendamiseks ja/või ohuallikate kõrvaldamiseks. Töötajatel ja nende esindajatel on kõnealuse direktiivi kohaselt õigus esitada kaebus pädevale asutusele, kui nad leiavad, et tööandja võetavad meetmed ja kasutatavad vahendid ei ole töötervishoiu ja -ohutuse kindlustamiseks piisavad.

(22)

Liikmesriigid võivad otsustada, et üksnes rikkumisest teavitavat isikut mõjutavaid isikutevahelisi kaebusi käsitlevaid teateid, nimelt rikkumisest teavitava isiku ja teise töötaja vahelisi isikutevahelisi konflikte puudutavaid kaebusi, võib menetleda muu menetluse raames.

(23)

Käesoleva direktiiviga ei tohiks piirata kaitset, mida antakse menetlustes, mis puudutavad teatamist liidu huve kahjustavast võimalikust ebaseaduslikust tegevusest (sealhulgas pettusest või korruptsioonist) või teatamist ametikohustuste täitmisega seotud käitumisest, mis võib endast kujutada Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate selliste kohustuste olulist täitmata jätmist, mis on kehtestatud nõukogu määruses (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 (32) sätestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 22a, 22b ja 22c alusel. Käesolev direktiiv peaks kohalduma ka juhul, kui liidu ametnikud ja muud teenistujad esitavad rikkumisteate tööalases kontekstis, kuid väljaspool oma töösuhet liidu institutsioonide, organite või asutustega.

(24)

Riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada rikkumisteadetele hangete kohta, mis käsitlevad ELi toimimise lepingu artikliga 346 hõlmatud kaitse- või julgeolekuaspekte. Kui liikmesriigid otsustavad laiendada käesoleva direktiivi kohast kaitset muudele valdkondadele või tegevustele, mis ei kuulu käesoleva direktiivi sisulisse kohaldamisalasse, peaks neil olema võimalik võtta vastu erisätteid, et kaitsta sellega seoses riikliku julgeoleku olulisi huve.

(25)

Samuti ei tohiks käesolev direktiiv piirata sellise salastatud teabe kaitsmist, mille kaitsmine volitamata juurdepääsu eest on julgeolekukaalutlustel nõutav liidu õiguse või asjaomases liikmesriigis kehtivate õigus- või haldusnormidega. Lisaks ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada nõukogu otsusest 2013/488/EL (33) või komisjoni otsusest (EL, Euratom) 2015/444 (34) tulenevaid kohustusi.

(26)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada advokaatide ja nende klientide vahelise teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset („advokaadi kutsesaladus“), nagu on sätestatud liikmesriigi ja, kui see on kohaldatav, liidu õiguses kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Lisaks ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada kohustust säilitada tervishoiuteenuste osutajate, sealhulgas terapeutide, ja nende patsientide vahelise teabevahetuse ning patsientide andmete konfidentsiaalsus („terviseandmete puutumatuse kaitse“), nagu on sätestatud liikmesriigi ja liidu õiguses.

(27)

Teiste kutsealade esindajatel, kes ei ole juristid ega tervishoiuteenuse osutajad, peaks olema võimalik saada käesoleva direktiivi kohast kaitset, kui nad esitavad kohaldatavate kutse-eeskirjadega kaitstud teavet ning kui selle teabe edastamine on vajalik käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva rikkumise paljastamise eesmärgil.

(28)

Kuigi käesolevas direktiivis tuleks sätestada teatavatel tingimustel konfidentsiaalsuse rikkumise korral piiratud vabastus vastutusest, sealhulgas kriminaalvastutusest, ei tohiks see mõjutata kriminaalmenetlust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme, eelkõige neid, mille eesmärk on tagada uurimise ja menetluse usaldusväärsus või puudutatud isikute kaitseõigus. Sellega ei tohiks piirata kaitsemeetmete kehtestamist muud liiki siseriikliku menetlusõiguse raames, eelkõige seoses tõendamiskoormise ümberpööramisega siseriiklikes haldus-, tsiviil- või tööõiguse alastes menetlustes.

(29)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada siseriiklikke õigusnorme, mis reguleerivad töötajate esindajate õigust saada teavet, konsulteerida ja osaleda kollektiivläbirääkimistel ning kaitsta töötajate tööalaseid õigusi. See ei tohiks piirata käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitsetaset.

(30)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada juhtumite suhtes, mille puhul isikud, kes on pärast teadva nõusoleku andmist on määratletud kui informaatorid või on nendena registreeritud riigi tasandil määratud asutuste, näiteks tolli, hallatavates andmebaasides, ning teatavad õiguskaitseasutustele rikkumistest, tehes seda tasu või hüvitise eest. Sellised teated esitatakse vastavalt erimenetlustele, mille eesmärk on tagada nende isikute anonüümsus, et kaitsta nende füüsilist puutumatust, ning mis erinevad käesolevas direktiivis sätestatud teavituskanalitest.

(31)

Isikud, kes annavad tööalase tegevuse kontekstis saadud teavet avalikule huvile tekitatud ohtude või kahju kohta, kasutavad oma sõnavabadust. Harta artiklis 11 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 sätestatud sõna- ja teabevabadus hõlmab teabe saamise ja levitamise õigust ning meedia vabadust ja mitmekesisust. Sellega seoses tugineb käesolev direktiiv Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnavabadust käsitlevale kohtupraktikale ja selle põhjal Euroopa Nõukogu poolt rikkumisest teavitajate kaitset käsitlevas ning tema ministrite komitee poolt 30. aprillil 2014. aastal vastu võetud soovituses välja töötatud põhimõtetele.

(32)

Käesoleva direktiivi kohase kaitse saamiseks peaks rikkumisest teavitavatel isikutel olema põhjendatult alust arvata, et neile teavitamise ajal kättesaadavaid asjaolusid ja teavet arvesse võttes on nende esitatav teave tõene. See nõue on oluline pahatahtlike, põhjendamatute või kuritahtlike teadete vastane kaitsemeede, millega tagatakse, et kaitset ei anta isikutele, kes teavitamise ajal tahtlikult ja teadlikult esitasid ebaõiget või eksitavat teavet. Samal ajal tagab see nõue kaitse rikkumisest teavitavale isikule, kes esitas ebaõige teate heauskselt. Sarnaselt peaks rikkumisest teavitavatel isikutel olema õigus käesoleva direktiivi kohasele kaitsele, kui neil on põhjendatult alust arvata, et esitatud teave kuulub käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Rikkumisest teavitava isiku motiivid teabe esitamisel ei tohiks mõjutada otsust selle kohta, kas nad peaksid saama kaitset.

(33)

Rikkumisest teavitavad isikud eelistavad tavaliselt asutusesisest teavitamist, välja arvatud juhul, kui neil on põhjust teavitada asutuseväliselt. Empiirilised uuringud näitavad, et enamik rikkumisest teavitajaid teevad seda asutusesiseselt ehk organisatsioonis, kus nad töötavad. Asutusesisene teavitamine on samuti parim viis tagamaks, et teave jõuab nende isikuteni, kes saavad aidata kaasa avalikku huvi ohustavate riskide varajasele ja tõhusale kõrvaldamisele. Samal ajal peaks rikkumisest teavitaval isikul olema võimalik valida kõige asjakohasem teavitamiskanal olenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest. Lisaks on vaja kaitsta avalikustamist, võttes arvesse demokraatlikke põhimõtteid, nagu läbipaistvus ja aruandekohustus, ning põhiõigusi, nagu sõnavabadus ning meedia vabadus ja mitmekesisus, tagades samas, et ühelt poolt tööandjate huvid nende organisatsioonide juhtimisel ja huvide kaitsmisel ning teiselt poolt avalikkuse huvi olla kaitstud kahju eest, oleksid tasakaalus kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas väljakujunenud kriteeriumidega.

(34)

Ilma et see piiraks liidu õigusest tulenevate anonüümse teavitamise alaste kehtivate kohustuste täitmist, peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, kas on nõutav, et era- ja avaliku sektori juriidilised isikud ning pädevad asutused aktsepteeriksid anonüümseid rikkumisteateid käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste kohta ja võtavad nende osas järelmeetmeid. Isikud, kes anonüümselt esitasid või avalikustasid üldsusele käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat teavet ning kes vastavad direktiivis sätestatud tingimustele, peaksid siiski saama käesoleva direktiivi kohase kaitse, kui nad on hiljem kindlaks tehtud ja nende suhtes kohaldatakse survemeetmeid.

(35)

Käesolevas direktiivis tuleks sätestada, et kaitse tagatakse juhtudel, mil isikud esitavad vastavalt liidu õigusaktidele teavet liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, näiteks liidu eelarve suhtes toime pandud pettuste kontekstis.

(36)

Inimesed vajavad konkreetset õiguskaitset, kui teave, mida nad esitavad, on saadud nende tööalase tegevuse kaudu, mistõttu neid ähvardavad tööga seotud survemeetmed, näiteks konfidentsiaalsus- või lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Neile kaitse andmise algpõhjus on see, et nad on isiku poolt, kellest nende töö tegelikkuses sõltub, majanduslikult haavatavad. Kui sellist tööalast jõudude tasakaalustamatust ei esine, näiteks tavapäraste või tavakodanike esitatud kaebuste puhul, puudub ka vajadus survemeetmete eest kaitsmise järele.

(37)

Liidu õiguse täitmise tõhusaks tagamiseks on nõutav, et kaitse tuleks tagada võimalikult suurele hulgale selliste isikute kategooriatele, kellel on olenemata sellest, kas nad on liidu kodanikud või kolmanda riigi kodanikud, oma tööalase tegevuse, olenemata tegevuse laadist ning sellest, kas neid tasustatakse või mitte, tõttu eelisjuurdepääs teabele rikkumise kohta, millest teatamine oleks avalikkuse huvides, ning kelle suhtes võidakse sellest teatamise korral rakendada survemeetmeid. Liikmesriigid peaksid tagama, et vajadus kaitse järele määratakse kindlaks kõikide oluliste asjaolude alusel ja mitte üksnes suhte olemuse alusel, et hõlmata kõiki isikuid, kes on laiemas tähenduses seotud organisatsiooniga, kus rikkumine toimus.

(38)

Kaitset tuleks esiteks kohaldada isikute suhtes, kes on töötajad ELi toimimise lepingu artikli 45 lõike 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, nimelt isikud, kes teevad teataval ajavahemikul teisele isikule selle juhtimise all teatavaid töid, mille eest nad saavad tasu. Seega tuleks kaitse tagada ka töötajatele, kes on mittestandardses töösuhtes, sealhulgas osalise tööajaga töötajatele ja tähtajalise lepinguga töötajatele, ning isikutele, kellel on tööleping või töösuhe renditööjõu agentuuriga, ning ebakindla tööhõivevormiga isikutele, mille puhul on standardseid ebaõiglase kohtlemise vastaseid kaitsemeetmeid sageli keeruline kohaldada. Mõiste „töötaja“ hõlmab ka avalikke teenistujaid, ametnikke ja kõiki teisi avalikus sektoris töötajaid.

(39)

Kaitset tuleks laiendada ka selliste füüsiliste isikute kategooriatele, kes ei ole küll töötajad ELi toimimise lepingu artikli 45 lõike 1 tähenduses, kuid kellel võib olla oluline roll liidu õiguse rikkumiste üldsusele avalikustamisel ning kes võivad tööalase tegevuse tõttu sattuda majandusliku haavatavuse olukorda. Näiteks tooteohutuse puhul on tarnijad ohtlike toodete võimaliku ebaõiglase või ebaseadusliku tootmise, importimise või turustamise tavasid puudutava teabe allikale palju lähemal; liidu rahaliste vahendite haldamisega seotud teenuseid osutavad konsultandid on eelisseisundis, et tõmmata tähelepanu rikkumistele, mille tunnistajateks nad on. Selliste isikute kategooriate suhtes, kuhu võivad kuuluda teenuseid osutavad füüsilisest isikust ettevõtjad, vabakutselised, töövõtjad, alltöövõtjad ja tarnijad, kasutatakse sageli survemeetmeid, milleks võivad näiteks olla töövõtulepingu, litsentsi või loa ennetähtaegne lõpetamine või tühistamine, äritegevuse võimaluste ja sissetulekute vähenemine, sundimine, hirmutamine või ahistamine, musta nimekirja kandmine või tegevusalane boikoteerimine või maine kahjustamine. Ka aktsionäride või ettevõtte juhtorganitesse kuuluvate isikute suhtes võidakse kasutada survemeetmeid, näiteks rahalist survestamist või hirmutamist või ahistamist, musta nimekirja kandmist või maine kahjustamist. Kaitse peaks olema tagatud ka isikutele, kelle töösuhe on lõppenud ning isikutele, kes soovivad organisatsioonis tööd saada või organisatsioonile teenuseid osutada ning kes on saanud teavet rikkumiste kohta värbamisprotsessi ajal või muus lepingueelsete läbirääkimiste etapis ning kelle suhtes võidakse kasutada selliseid survemeetmeid nagu negatiivsed tööalased soovitused või musta nimekirja kandmine või tegevusalane boikoteerimine.

(40)

Rikkumisest teavitajate tõhus kaitse tähendab ka selliste isikute kategooriate kaitsmist, kes ei pruugi küll oma tööalasest tegevusest majanduslikult sõltuda, kuid kelle suhtes võidakse rikkumisest teavitamise tõttu siiski survemeetmeid kasutada. Vabatahtlike ja tasustatud või tasustamata praktikantide puhul võivad survemeetmed tähendada, et loobutakse nende teenuste kasutamisest või et neile antakse tulevase töökoha jaoks negatiivne tööalane soovitus või kahjustatakse nende mainet või karjäärivõimalusi muul viisil.

(41)

Kaitset ei tuleks tagada mitte ainult rikkumisest teavitava isiku suhtes otseselt võetud survemeetmete eest, vaid ka nende survemeetmete eest, mida võetakse kaudselt, sealhulgas rikkumisest teavitavat isikut abistava isiku, rikkumisest teavitava isiku kaastöötajate või sugulaste suhtes, kes on samuti tööalaselt seotud rikkumisest teavitava isiku tööandja või kliendi või teenuste saajaga. Ilma et sellega piirataks kaitset, mida muude liidu ja siseriiklike normide kohaselt omavad ametiühingute esindajad või töötajate esindajad, peaks neil olema käesoleva direktiiviga ette nähtud kaitse juhul, kui nad teavitavad rikkumisest töötajatena ning ka siis, kui nad on andnud rikkumisest teavitavale isikule nõu ja tuge. Kaudsed survemeetmed hõlmavad ka meetmeid juriidilise isiku vastu, mis kuulub rikkumisest teavitavale isikule, kus rikkumisest teavitav isik töötab või millega ta on muul viisil tööalaselt seotud, näiteks teenuste osutamisest keeldumine, musta nimekirja kandmine või tegevusalane boikoteerimine.

(42)

Avaliku huvi tõsise kahjustamise tõhusaks tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on vaja, et rikkumise mõiste hõlmab ka kuritarvitusi Euroopa Kohtu praktika tähenduses, st tegevust või tegevusetust, mis ei näi olevat ebaseaduslik formaalses mõttes, kuid mis on vastuolus õigusnormide eesmärgiga.

(43)

Liidu õiguse rikkumise tõhusaks ärahoidmiseks tagatakse kaitse isikutele, kes annavad teavet, mida on vaja, et paljastada juba aset leidnud rikkumisi, veel toime panemata rikkumisi, mille toimepanemine on väga tõenäoline, ning tegevust või tegevusetust, mille puhul on rikkumisest teavitaval isikul põhjendatult alust arvata, et tegemist on rikkumisega, ning samuti et paljastada katseid varjata rikkumisi. Samadel põhjustel tuleks kaitse tagada ka isikutele, kes ei esita konkreetseid tõendeid, kuid väljendavad põhjendatud muret või kahtlusi. Samas ei tohiks kaitset kohaldada isiku suhtes, kes edastab teavet, mis on avalikkusele juba täielikult kättesaadav või pärineb alusetutest kuuldustest või kuulujuttudest.

(44)

Selleks et kahjulikku kohtlemist käsitataks survemeetmete võtmisena ja et teavitanud isik saaks sellest tulenevalt õiguskaitset, peaks teavitamise ja rikkumisest teavitanud isikule otseselt või kaudselt osaks saanud kahjuliku kohtlemise vahel olema tihe seos. Rikkumisest teavitavate isikute tõhus kaitsmine liidu õiguse täitmise tagamise parandamise vahendina nõuab survemeetmete laiapõhjalist määratlemist, et need hõlmaks igasugust tööalases kontekstis esinevat tegevust või tegevusetust, mis põhjustab neile isikutele kahju. Käesolev direktiiv ei tohiks siiski takistada tööandjaid tegemast tööga seotud otsuseid, mille ajendiks ei ole rikkumisteate edastamine või üldsusele avalikustamine.

(45)

Kaitse survemeetmete eest sõnavabaduse ja meedia vabaduse ja mitmekesisuse kaitsemeetmena peaks olema tagatud nii isikutele, kes annavad teavet tegevuse või tegevusetuse kohta organisatsiooni sees (edaspidi „asutusesisene teavitamine“) või muule asutusele (edaspidi „asutuseväline teavitamine“), ning isikutele, kes avalikustavad sellist teavet üldsusele, näiteks otse avaliku veebiplatvormi või sotsiaalmeedia kaudu, või meedia, valitud ametnikele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele, ametiühingutele või kutseorganisatsioonidele ning ettevõtjate ühendustele.

(46)

Rikkumisest teavitajad on oluline allikas eelkõige uurivate ajakirjanike jaoks. Rikkumisest teavitajatele survemeetmete eest tõhusa kaitse tagamine suurendab potentsiaalsete rikkumisest teavitajate õiguskindlust ning seeläbi soodustab ja lihtsustab ka teavitamist massiteabevahendite kaudu. Sellega seoses on rikkumisest teavitajate kui ajakirjanduse allikate kaitsmine äärmiselt oluline demokraatlikes ühiskondades uuriva ajakirjanduse nn valvekoera rolli tagamiseks.

(47)

Liidu õiguse rikkumise tõhusaks tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on äärmiselt oluline, et asjakohane teave jõuaks sujuvalt nendeni, kes on probleemi allikale kõige lähemal, kellel on parimad võimalused selle uurimiseks ja volitused võtta võimaluse korral parandusmeetmeid. Seega tuleks reeglina innustada rikkumisest teavitavaid isikuid kasutama kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid ja edastama teabe oma tööandjale, kui sellised kanalid on neile kättesaadavad ja võib mõistlikult eeldada, et nad töötavad. See on nii eelkõige juhul, kui rikkumisest teavitavad isikud arvavad, et rikkumist saab tõhusalt käsitleda asjaomase organisatsiooni siseselt ning et puudub survemeetmete oht. Sellest tulenevalt peaksid era- ja avaliku sektori juriidilised isikud kehtestama asjakohased asutusesisesed menetlused teadete vastuvõtmiseks ja nende suhtes järelmeetmete kohaldamiseks. Selline julgustamine puudutab ka juhtumeid, mil need kanalid on loodud, ilma et liidu või liikmesriigi õigus seda nõuaks. See põhimõte peaks aitama organisatsioonides edendada head suhtlus- ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse kultuuri, mille puhul leitakse, et rikkumisest teavitavad isikud annavad märkimisväärse panuse eneseparanduse ja tipptaseme edendamiseks organisatsiooni sees.

(48)

Erasektori juriidiliste isikute puhul on asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus vastavuses nende suuruse ja selle riski tasemega, mida nende tegevus endast avalikule huvile kujutab. Asutusesiseste teavituskanalite loomine tuleks teha kohustuslikuks kõigile 50 või enama töötajaga äriühingutele, olenemata nende tegevuse laadist, võttes aluseks nende käibemaksu kogumise kohustuse. Asjakohase riskihindamise järel võiksid liikmesriigid samuti nõuda, et teised ettevõtjad looksid asutusesisesed teatamiskanalid konkreetsetel juhtudel, näiteks nende tegevusest tuleneda võivate oluliste riskide tõttu.

(49)

Käesoleva direktiiviga ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust julgustada vähem kui 50 töötajaga erasektori juriidilisi isikuid looma asutusesiseseid kanaleid rikkumisest teavitamiseks ja järelmeetmete võtmiseks, sealhulgas sätestades nende kanalite suhtes käesoleva direktiiviga võrreldes vähem üksikasjalikud nõuded, tingimusel et need nõuded tagavad konfidentsiaalsuse ja põhjalikud järelmeetmed.

(50)

Väike- ja mikroettevõtjate asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustusest vabastamist ei tohiks kohaldada eraõiguslike ettevõtjate suhtes, kellel on asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustus tulenevalt liidu õigusaktidest, millele on viidatud lisa I.B ja II osas.

(51)

Peaks olema selge, et kui erasektori juriidilistel isikutel puuduvad asutusesisesed teavituskanalid, peaks rikkumisest teavitavatel isikutel olema võimalik teatada asutuseväliselt pädevatele asutustele ning selliste isikute suhtes peaks kehtima käesolevas direktiivis sätestatud kaitse survemeetmete eest.

(52)

Selleks et tagada eelkõige avalikus sektoris riigihankenormide täitmine, tuleks asutusesiseste teavituskanalite loomise kohustust kohaldada kõikide kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi avaliku sektori hankijate ja võrgustiku sektori hankijate suhtes vastavalt nende suurusele.

(53)

Tingimusel et rikkumisest teavitava isiku identiteedi konfidentsiaalsus on tagatud, võib iga era- ja avaliku sektori juriidiline isik ise määratleda, millist tüüpi teavituskanalid luua. Konkreetsemalt peaksid teavituskanalid võimaldama isikutel teavitada rikkumistest kirjalikult ja esitada teade posti, füüsilis(t)e kaebuste postkasti(de) või veebiplatvormi (sisevõrgu või interneti) kaudu, või suuliselt vihjetelefoni, muu häälsõnumivahetuse süsteemi või mõlema kaudu. Rikkumisest teavitava isiku taotluse korral peaksid sellised kanalid võimaldama teavitada rikkumistest mõistliku aja jooksul füüsilisel kohtumisel.

(54)

Ka kolmandaid isikuid võib volitada era- ja avaliku sektori juriidiliste isikute nimel rikkumisteateid vastu võtma, tingimusel et nad pakuvad asjakohaseid tagatisi seoses sõltumatuse, konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja saladuse hoidmise kohustuse järgimisega. Kolmandad isikud võivad olla asutusevälised rikkumisest teavitamise platvormi pakkujad, asutusevälised nõustajad, audiitorid, ametiühingu esindajad või töötajate esindajad.

(55)

Asutusesisese teavitamise menetlused peaksid erasektori juriidilistel isikutel võimaldama üksuse ja selle tütarettevõtjate või sidusettevõtjate (grupi) töötajatelt, kuid võimaluste piires ka grupi esindajatelt ja tarnijatelt ning isikutelt, kes saavad teavet üksuse ja grupiga seotud tööalase tegevuse kaudu, teateid täielikus konfidentsiaalsuses vastu võtta ja uurida.

(56)

Valik, milline isik või üksus määrata erasektori juriidilises isikus pädevaks võtma teateid vastu ja võtma nende suhtes järelmeetmeid, sõltub asjaomase juriidilise isiku struktuurist, kuid igal juhul peaks nende ülesanne olema selline, et tagatud oleks sõltumatus ja huvide konflikti puudumine. Väiksemate juriidiliste isikute puhul võib seda funktsiooni täita töötaja, kelle positsioon võimaldab tal hästi otse organisatsiooni juhile aru anda, näiteks vastavusbüroo või personaliosakonna vanemametnik, puutumatusega tegelev ametnik, õigus- või eraelu kaitse ametnik, rahandusosakonna vanemametnik, auditeerimisosakonna tegevjuht või juhatuse liige.

(57)

Asutusesisese teatamise kontekstis on äärmiselt oluline, et rikkumisest teavitavat isikut teavitatakse (niivõrd kui õiguslikult võimalik ja võimalikult terviklikult) teate suhtes järelmeetmete võtmisest, et luua usaldust rikkumisest teavitajate kaitse üldise süsteemi tõhususe vastu ja vähendada edasiste ebavajalike teadete või avalikustamiste tõenäosust. Rikkumisest teavitavat isikut tuleks teavitada mõistliku ajavahemiku jooksul järelmeetmetena kavandatavatest või võetud meetmetest ning selliste järelmeetmete valimise alustest. Järelmeetmed võiksid hõlmata suunamist muudele kanalitele või menetlustele teadete puhul, mis mõjutavad üksnes rikkumisest teavitava isiku individuaalseid õigusi, uurimise lõpetamise menetlust piisavate tõendite puudumisel või muudel alustel, sisejuurdluse alustamist ja võimaluse korral selle tulemusi ja tõstatatud teema uurimiseks võetud meetmeid, edastamist pädevale asutusele edasiseks uurimiseks, kui selline teave ei piira sisejuurdlust või uurimist ega kahjusta puudutatud isiku õigusi. Igal juhul tuleks rikkumisest teavitavat isikut uurimise käigust ja tulemusest teavitada. Peaks olema võimalik taotleda rikkumisest teavitanud isikult uurimise käigus täiendavat teavet, kuigi teda ei saa sellise teabe andmiseks kohustada.

(58)

Rikkumisest teavitanud isiku teavitamiseks mõistlik ajavahemik ei tohiks olla pikem kui kolm kuud. Kui asjakohaseid järelmeetmeid veel kavandatakse, tuleks rikkumisest teavitanud isikule anda teavet selle ja muu tagasiside kohta, mida ta võiks oodata.

(59)

Isikud, kes kaaluvad liidu õiguse rikkumisest teavitamist, peaksid olema suutelised tegema teadliku otsuse selle kohta kas, kuidas ja millal rikkumisest teatada. Asutusesisesed teavitusmenetlused kasutusele võtnud era- ja avaliku sektori juriidilised isikud peaksid andma teavet nende menetluste ning asjaomastele pädevatele asutustele asutuseväliselt teavitusmenetluste kohta. On oluline, et selline teave oleks üldsusele lihtsalt selge ja lihtsalt kättesaadav, sealhulgas võimaluste piires lisaks töötajatele ka muudele isikutele, kes puutuvad selle üksusega oma tööalase tegevuse kaudu kokku, näiteks teenuseosutajad, turustajad, tarnijad ja äripartnerid. Näiteks võib sellist teavet postitada nähtavasse asukohta, mis on kõikidele nendele isikutele kättesaadav, ja üksuse veebilehele ning seda võib käsitleda ka eetikat ja usaldusväärsusnõudeid käsitlevatel kursustel ja koolitustel.

(60)

Liidu õiguse rikkumise tõhusaks tuvastamiseks ja ärahoidmiseks peavad potentsiaalsed rikkumisest teavitajad saama lihtsalt ja täielikus konfidentsiaalsuses anda oma valduses olevat teavet asjaomastele pädevatele asutustele, kes on suutelised probleemi uurima ja võimaluse korral parandusmeetmeid võtma.

(61)

Võib esineda olukordi, kus asutusesiseseid kanaleid ei ole või neid kasutati, kuid need ei toiminud nõuetekohaselt, näiteks kuna teadet ei käsitletud hoolikalt või mõistliku ajavahemiku jooksul või rikkumise käsitlemiseks ei võetud asjakohaseid meetmeid hoolimata sellest, et sisejuurdluse käigus rikkumine tuvastati.

(62)

On ka juhtumeid, mille puhul ei ole võimalik põhjendatult eeldada asutusesiseste kanalite nõuetekohast toimimist. See on nii eelkõige juhul, kui rikkumisest teavitavatel isikutel on mõjuvad põhjused arvata, et nad kannataksid teavitamise tulemusel survemeetmete all, sealhulgas nende konfidentsiaalsuse rikkumise tõttu, või kui pädevatel asutustel oleks parem võimalus võtta rikkumise kõrvaldamiseks tõhusaid meetmeid. Pädevatel asutustel oleks kindlam alus, kui rikkumine on seotud näiteks töökeskkonnas rikkumise eest lõpliku vastutuse kandjaga või on oht, et rikkumist või sellega seotud tõendeid võidakse varjata või hävitada, või üldisemalt, kuna muidu võib ohtu sattuda pädevate asutuste uurimistoimingute tulemuslikkus, näiteks teated kartellikokkulepete ja muude konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, või kuna rikkumine nõuab kiireloomulisi meetmeid, näiteks inimeste tervise ja ohutuse kaitseks või keskkonna kaitsmiseks. Kõikidel sellistel juhtudel kaitstakse isikuid, kes teavitavad rikkumisest asutuseväliselt pädevaid asutusi, ja kui see on asjakohane, siis liidu institutsioone, organeid või asutusi. Käesoleva direktiiviga tuleks tagada ka kaitse, kui liidu või liikmesriigi õigusega nõutakse, et rikkumisest teavitavad isikud esitaksid riigi pädevatele asutustele teabe näiteks osana oma töökohustuste ja ülesannete täitmisest või kuna rikkumine on kuritegu.

(63)

Teavitamise tulemuslikkuse vastu usalduse puudumine on üks peamisi tegureid, mis potentsiaalseid rikkumisest teavitajaid heidutab. See tingib vajaduse kehtestada pädevatele asutustele selge kohustus luua asjakohased asutusevälised teavituskanalid, võtta vastuvõetud teadete suhtes hoolsalt järelmeetmeid ning anda rikkumisest teavitavale isikule mõistliku ajavahemiku jooksul tagasisidet.

(64)

Liikmesriikide ülesanne peaks olema määratleda asutused, kes on pädevad võtma vastu teateid käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste kohta ning rakendama asjakohaseid järelmeetmeid. Sellisteks pädevateks asutusteks võivad olla õigusasutused, asjaomastes konkreetsetes valdkondades pädevad reguleerivad või järelevalveasutused, liikmesriigi kesktasandil üldisemat pädevust omavad asutused, õiguskaitseasutused, korruptsioonivastased asutused ja ombudsmanid.

(65)

Teadete saajana peaks pädevaks asutuseks määratud asutustel olema vajalik suutlikkus ja volitused, et tagada asjakohaste järelmeetmete võtmine, mis hõlmab teates esitatud väidete täpsuse hindamist ja teavitatud rikkumiste käsitlemist, kasutades sel eesmärgil vastavalt oma volitustele sisejuurdluse või uurimise alustamist, süüdistuse esitamist või vahendite tagasinõudmist või muu asjakohase parandusmeetme rakendamist. Alternatiivina peaks neil asutustel olema vajalikud volitused anda teave üle mõnele teisele asutusele, kes peaks teavitatud rikkumist uurima tagades, et asjaomane asutus võtab asjakohased järelmeetmed. Eelkõige juhul, kui liikmesriigid soovivad luua oma keskvalitsuse tasandil asutusteväliseid teavituskanaleid, näiteks riigiabi valdkonnas, peaksid liikmesriigid kehtestama piisavad kaitsemeetmed, et tagada direktiivis sätestatud sõltumatuse ja eraldiseisvuse nõuete järgimine. Selliste asutuseväliste teavituskanalite loomine ei tohiks mõjutada liikmesriikide või komisjoni volitusi seoses riigiabi järelevalvega, samuti ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada komisjoni ainupädevust riigiabi meetmete ühisturuga kokkusobivuse deklaratsiooni küsimuses, eelkõige vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikele 3. Seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumisega peaksid liikmesriigid määrama pädevate asutustena nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 (35) artiklis 35 osutatud asutused, ilma et see piiraks komisjoni volitusi selles valdkonnas.

(66)

Pädevad asutused peaksid samuti andma rikkumisest teavitavatele isikutele tagasisidet järelmeetmetena kavandatavate või võetud meetmete kohta, näiteks edastamine teisele asutusele, lõpetamismenetlus piisavate tõendite puudumisel või muudel alustel, uurimise alustamine ja võimaluse korral selle tulemused ja tõstatatud teema käsitlemiseks võetud meetmed, ning selliste järelmeetmete võtmise aluste kohta. Teabe edastamine uurimise lõpptulemuste kohta ei tohiks mõjutada kohaldatavaid liidu eeskirju, mis sisaldavad võimalikke piiranguid otsuste avaldamisele finantsõiguse valdkonnas. See peaks kehtima mutatis mutandis äriühingute maksustamise valdkonnas, kui sarnased piirangud on ette nähtud kohaldatava liikmesriigi õigusega.

(67)

Järelmeetmete võtmine ja tagasiside andmine peaks toimuma mõistliku ajavahemiku jooksul, arvestades vajadusega käsitleda kiiresti teate sisuks olevat probleemi, ning vältida ebavajalikku avalikustamist. Selline ajavahemik ei tohiks olla pikem kui kolm kuud, kuid seda võib pikendada kuue kuuni, kui see on vajalik juhtumi konkreetsete asjaolude, eelkõige teate sisu olemuse ja keerukuse tõttu, mille puhul võib olla vajalik pikem uurimine.

(68)

Konkreetsetes valdkondades, näiteks turukuritarvituste (nimelt määrus (EL) nr 596/2014 ja rakendusdirektiiv (EL) 2015/2392), tsiviillennunduse (nimelt määrus (EL) nr 376/2014) või avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutuse valdkonnas (nimelt direktiiv 2013/30/EL), on liidu õiguses asutusesiseste ja -väliste teavituskanalite loomise nõue juba ette nähtud. Käesolevas direktiivis kehtestatud selliste kanalite loomise kohustused peaksid võimalikult suures ulatuses tuginema juba olemasolevatele, konkreetsete liidu õigusaktidega sätestatud kanalitele.

(69)

Komisjonis, samuti osades liidu organites ja asutustes, näiteks Euroopa Pettustevastases Ametis (OLAF), Euroopa Meresõiduohutuse Ametis (EMSA), Euroopa Lennundusohutusametis (EASA), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalves (ESMA) ja Euroopa Ravimiametis (EMA), on olemas asutusevälised teavituskanalid ja menetlused käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste kohta teadete vastu võtmiseks ning nendega tagatakse peamiselt rikkumisest teavitavate isikute identiteedi konfidentsiaalsus. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada selliseid olemasolevaid asutuseväliseid teavituskanaleid ja -menetlusi, vaid peaks tagama, et liidu institutsioonidele, organitele või asutustele rikkumisest teavitavad isikud saavad kogu liidus kasu kaitse ühistest miinimumstandarditest.

(70)

Selleks et tagada teadete osas järelmeetmete võtmise menetluste tõhusus ja käsitleda asjaomaste liidu eeskirjade rikkumisi, peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta meetmeid, et leevendada pädevate asutuste halduskoormust, mis tuleneb käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate sätete pisirikkumistest teavitamistest, korduvatest teavitamistest või teavitamistest kõrvalsätete rikkumise kohta (näiteks sätted dokumenteerimise või teavitamiskohustuste kohta). Sellised meetmed võivad seisneda selles, et pädevatel asutustel lubatakse pärast asja nõuetekohast hindamist otsustada, et tuvastatud rikkumine on selgelt väike ega vaja vastavalt käesolevale direktiivile täiendavaid järelmeetmeid peale menetluse lõpetamise. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada pädevatel asutustel lõpetada menetlus seoses korduvate teadetega, mis ei lisa uut sisukat teavet võrreldes varasema teavitamisega, mille menetlemine on juba lõpule viidud, välja arvatud juhul, kui uued õiguslikud või faktilised asjaolud õigustavad erinevate järelmeetmete võtmist. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada pädevatel asutustel lugeda teadete suurearvulise laekumise korral esmatähtsaks teated käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate tõsiste rikkumiste või oluliste sätete rikkumiste kohta.

(71)

Kui see on liidu või liikmesriigi õigusega ette nähtud, peaksid pädevad asutused edastama juhtumid või asjaomase teabe rikkumise kohta liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, sealhulgas käesoleva direktiivi kohaldamisel OLAFile ja Euroopa Prokuratuurile, ilma et see piiraks rikkumisest teavitava isiku võimalust pöörduda otse selliste liidu organite või asutuste poole.

(72)

Paljudes käesoleva direktiivi sisulisse kohaldamisalasse kuuluvates poliitikavaldkondades on olemas koostöömehhanismid, mille kaudu riikide pädevad asutused vahetavad teavet ja võtavad järelmeetmeid seoses liidu eeskirjade piiriülese mõõtmega rikkumistega. Näidetena võib tuua komisjoni rakendusotsusega (EL) 2015/1918 (36) asutatud haldusabi- ja koostöösüsteemi, mida kasutatakse liidu toidutarneahela õigusaktide piiriülesel rikkumisel, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 kohase toidupettuste vastase võrgustiku, (37) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 178/2002 (38) loodud ohtlike toiduks mittekasutatavate toodete kiirhoiatussüsteemi, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2006/2004 (39) kohase tarbijakaitsealase koostöö võrgustiku, komisjoni 18. jaanuari 2018. aasta otsusega (40) loodud keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise foorumi, määrusega (EÜ) nr 1/2003 loodud Euroopa konkurentsivõrgustiku ja nõukogu direktiivi 2011/16/EL (41) kohase maksustamisalase halduskoostöö. Liikmesriikide pädevad asutused peaksid vajaduse korral täiel määral ära kasutama selliseid olemasolevaid koostöömehhanisme, mis on osa nende kohustusest võtta järelmeetmeid seoses teadetega käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste kohta. Lisaks võivad liikmesriikide ametiasutused teha koostööd ka väljaspool olemasolevaid koostöömehhanisme, seda piiriülese mõõtmega rikkumiste korral valdkondades, kus selliseid koostöömehhanisme ei ole olemas.

(73)

Selleks et võimaldada tulemuslikku suhtlust teadete menetlemise eest vastutavate töötajatega, peavad pädevatel asutustel olema kasutuses kasutajasõbralikud kanalid, mis on turvalised, tagavad rikkumisest teavitava isiku edastatud teabe saamisel ja töötlemisel konfidentsiaalsuse ning võimaldavad püsivalt säilitada teavet, et võimaldada edasist uurimist. Selleks võib olla vajalik need eraldada üldistest sidekanalitest, mille kaudu pädevad asutused avalikkusega suhtlevad, nagu näiteks tavalised avalike kaebuste süsteemid või kanalid, mille kaudu pädev asutus suhtleb oma tavapärase tegevuse käigus asutusesiseselt ja kolmandate isikutega.

(74)

Pädevate asutuste töötajad, kes vastutavad teadete menetlemise eest, peaksid olema saanud erialase väljaõppe, sealhulgas kohaldatavate andmekaitse-eeskirjade valdkonnas, et menetleda teateid ja tagada suhtlemine rikkumisest teavitava isikuga, ning et võtta teadete suhtes asjakohaseid järelmeetmeid.

(75)

Isikud, kes kavatsevad rikkumisest teavitada, peaksid olema suutelised tegema teadliku otsuse selle kohta, kas, kuidas ja millal rikkumisest teatada. Seetõttu peaksid pädevad asutused pakkuma selget lihtsalt kättesaadavat teavet pädevas asutuses kättesaadavate teavituskanalite, kohaldatavate menetluste ja teadete menetlemise eest vastutavate töötajate kohta, kes nendes asutustes töötavad. Kogu rikkumisest teavitamist käsitlev teave peaks olema läbipaistev, lihtsalt arusaadav ja usaldusväärne, et soodustada rikkumisest teavitamist ja mitte seda tõkestada.

(76)

Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad asutused on võtnud kasutusele piisavad kaitsemenetlused teadete töötlemiseks ja teates osutatud isikute isikuandmete kaitsmiseks. Sellised menetlused peaksid tagama, et iga rikkumisest teavitava isiku, puudutatud isiku ja teates osutatud kolmandate isikute, näiteks tunnistajate või töökaaslaste, identiteet on kaitstud menetluse kõikides etappides.

(77)

Pädeva asutuse teadete menetlemise eest vastutavad töötajad ja pädeva asutuse personali liikmed, kellel on õigus juurdepääsuks rikkumisest teavitava isiku edastatud teabele, peavad täitma ametisaladuse hoidmise kohustust ja tagama konfidentsiaalsuse teabe edastamisel nii pädeva asutuse sees kui ka pädevast asutusest väljapoole, sealhulgas juhul, kui pädev asutus alustab seoses rikkumisteatega uurimise või sisejuurdluse või osaleb õigusnormide täitmise tagamiseks läbiviidavates tegevustes.

(78)

Pädevate asutuste menetluste regulaarne läbivaatamine ja heade tavade vahetamine pädevate asutuste vahel peaks tagama, et need menetlused on piisavad ja seega täidavad oma otstarvet.

(79)

Rikkumise avalikustanud isikutel peaks olema õigus saada kaitset juhtudel, kui hoolimata asutusesisesest ja asutusevälisest teavitamisest ei ole rikkumist käsitletud, näiteks juhul kui rikkumist ei hinnatud või uuritud (nõuetekohaselt) või ei võetud asjakohaseid parandusmeetmeid. Järelmeetmete asjakohasust tuleks hinnata vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, mis on seotud pädevate asutuste kohustusega hinnata väidete õigsust ja teha lõpp võimalikule liidu õiguse rikkumisele. Järelmeetmete asjakohasus sõltub iga juhtumi asjaoludest ja rikutud eeskirjade laadist. Eelkõige võib käesoleva direktiivi alusel asjakohasteks järelmeetmeteks olla ametiasutuste otsus, et rikkumine oli selgelt väike ja täiendavate järelmeetmete võtmine peale lõpetamismenetluse ei ole vajalik.

(80)

Rikkumise otse avalikustanud isikutel peaks samuti olema õigus saada kaitset juhul, kui neil on põhjendatult alust arvata, et esineb vahetu või ilmne oht avalikule huvile või pöördumatu kahju oht, sealhulgas isiku füüsilise puutumatuse kahjustamise oht.

(81)

Rikkumise otse avalikustanud isikutel peaks samuti olema õigus saada kaitset, kui neil on põhjendatult alust arvata, et asutusevälise teavitamise korral esineb survemeetmete oht või on tõenäoline, et rikkumist ei käsitleta tulemuslikult, mille põhjuseks on juhtumi konkreetsed asjaolud, näiteks oht, et tõendeid võidakse varjata või hävitada või esineb asutuse ja rikkumise toimepanija vaheline kokkumäng või on asutus rikkumisega seotud.

(82)

Rikkumisest teavitava isiku identiteedi konfidentsiaalsuse kaitsmine teavitamisprotsessi ja teate põhjal algatatud uurimise jooksul on survemeetmete vältimiseks hädavajalik eelnev meede. Rikkumisest teavitava isiku identiteedi võib olla lubatud avalikustada üksnes siis, kui see on liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel vajalik ja proportsionaalne kohustus asutuste teostatava uurimise või kohtumenetluste raames, eelkõige selleks et tagada puudutatud isikute kaitseõigus. Selline kohustus võib eelkõige tuleneda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2012/13/EL (42). Konfidentsiaalsuse kaitset ei tuleks kohaldada, kui rikkumisest teavitav isik on avalikustamise käigus oma identiteedi tahtlikult paljastanud.

(83)

Igasugune isikuandmete töötlemine vastavalt käesolevale direktiivile, sealhulgas isikuandmete vahetamine või edastamine pädevate asutuste poolt, peaks toimuma vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2016/679 (43) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2016/680 (44). Tahes teabe vahetamine või edastamine liidu tasemel institutsioonide, organite või asutuste poolt peaks toimuma vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1725 (45). Erilist tähelepanu tuleks pöörata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artiklis 5, direktiivi (EL) 2016/680 artiklis 4 ja määruse (EL) 2018/1725 artiklis 4 sätestatud isikuandmete töötlemist käsitlevatele põhimõtetele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artiklis 25, direktiivi (EL) 2016/680 artiklis 20 ja määruse (EL) 2018/1725 artiklites 27 ja 85 sätestatud lõimitud ja vaikimisi andmekaitse põhimõttele.

(84)

Käesolevas direktiivis sätestatud menetlused ja sellega seotud järelmeetmed seoses liidu õiguse rikkumise kohta edastatud teadetega valdkondades, mis kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse, on liidu ja selle liikmesriikide üldise avaliku huvi oluline eesmärk määruse (EL) 2016/679 artikli 23 lõike 1 punkti e tähenduses, kuna selle eesmärk on tõhustada liidu õiguse ja poliitika jõustamist konkreetsetes valdkondades, kus rikkumised võivad avalikku huvi tõsiselt kahjustada. Rikkumisest teavitavate isikute identiteedi konfidentsiaalsuse tõhus kaitse on vajalik, et kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, eelkõige rikkumisest teavitavate isikute õigusi ja vabadusi, mis on ette nähtud määruse (EL) 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktis i. Liikmesriigid peaksid tagama käesoleva direktiivi tõhususe, sealhulgas vajaduse korral piirates seadusandlike meetmete abil puudutatud isikute teatavate andmekaitseõiguste kasutamist kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikli 23 lõike 1 punktidega e ja i ning artikli 23 lõikega 2, tehes seda sellises ulatuses ja nii kaua, kui see on vajalik, et ennetada ja tõkestada katseid takistada teadete edastamist ning katseid takistada, nurjata või aeglustada järelmeetmeid (eelkõige uurimisi) või katseid püüda tuvastada rikkumisest teatanud isikute identiteeti.

(85)

Rikkumisest teavitavate isikute identiteedi konfidentsiaalsuse tõhus kaitse on samuti vajalik, et kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, eelkõige rikkumisest teavitavate isikute õigusi ja vabadusi, kui teateid menetlevad asutused, mis on nimetatud direktiivi (EL) 2016/680 artikli 3 punktis 7. Liikmesriigid peaksid tagama käesoleva direktiivi tõhususe, sealhulgas vajaduse korral piirates seadusandlike meetmete abil puudutatud isikute teavitavate andmekaitseõiguste kasutamist kooskõlas direktiivi (EL) 2016/680 artikli 13 lõike 3 punktidega a ja e, artikli 15 lõike 1 punktidega a ja e, artikli 16 lõike 4 punktidega a ja e ning artikli 31 lõikega 5, tehes seda sellises ulatuses ja nii kaua, kui see on vajalik, et ennetada ja tõkestada katseid takistada teadete edastamist ning katseid takistada, nurjata või aeglustada teadete osas teostatavaid järelmeetmeid (eelkõige uurimisi) või katseid püüda tuvastada rikkumisest teatanud isikute identiteeti.

(86)

Liikmesriigid peaksid tagama kõikide rikkumise teadete asjakohase dokumenteerimise ning kandma hoolt selle eest, et iga teade on taasesitatav ja et vajaduse korral saaks saadud teavet kasutada õigus- ja haldusnormide täitmise tagamisel tõendusmaterjalina.

(87)

Rikkumisest teavitavaid isikuid tuleks kaitsta kõikide otseste ja kaudsete survemeetmete eest, mida võtavad, soodustavad või lubavad nende tööandja või klient või teenuste saaja ja viimase nimel töötavad või tegutsevad isikud, sealhulgas töökaaslased ja juhid samas organisatsioonis või muudes organisatsioonides, millega rikkumisest teavitav isik puutub kokku oma tööalase tegevuse kontekstis.

(88)

Kui survemeetmeid võetakse tõkestamatult ja karistamatult, siis on sellel potentsiaalsetele rikkumisest teavitajatele heidutav mõju. Kui survemeetmed õigusaktidega selgelt keelatakse, on sellel oluline hoiatav mõju, mida tugevdaksid veelgi sätted survemeetmete rakendajate isikliku vastutuse ja neile määratavate karistuste kohta.

(89)

Potentsiaalsed rikkumisest teavitajad, kes ei ole kindlad, kuidas rikkumisest teavitada ja kas neile tagatakse kaitse, ei pruugi julgeda rikkumisest teavitada. Liikmesriigid peaksid tagama, et selle kohta antakse üldsusele selget ja lihtsalt kättesaadavat asjakohast ja täpset teavet. Individuaalsed, erapooletud ja konfidentsiaalsed tasuta nõuanded peaks olema kättesaadavad näiteks selle kohta, kas kõnealune teave on hõlmatud rikkumisest teavitajate kaitse suhtes kohaldatavate normidega, millist teavituskanalit oleks kõige parem kasutada ja millised alternatiivsed menetlused on kättesaadavad juhul, kui teave ei ole kohaldatavate normidega hõlmatud. Sellistele nõuannetele juurdepääs aitab tagada, et rikkumisest teavitatakse asjakohaste kanalite kaudu ja vastutustundlikul viisil ning et rikkumisi tuvastatakse õigel ajal või suudetakse isegi ära hoida. Sellist nõu ja teavet võib esitada teabekeskus või üks ja sõltumatu haldusasutus. Liikmesriigid võivad otsustada laiendada sellist nõustamist õigusalasele nõustamisele. Kui rikkumisest teavitavatele isikutele annavad nõu kodanikuühiskonna organisatsioonid, kellel on kohustus säilitada saadud teabe konfidentsiaalsus, peaksid liikmesriigid tagama, et sellised organisatsioonid ei kannata survemeetmete all, näiteks majanduslike piirangute tõttu, mis piiravad nende juurdepääsu rahastamisele või musta nimekirja kandmise tõttu, mis võivad takistada organisatsiooni nõuetekohast toimimist.

(90)

Pädevad asutused peaksid andma rikkumisest teavitavatele isikutele vajaliku toetuse, et neil oleks tõhus juurdepääs kaitsele. Eelkõige peaksid nad esitama tõendid või muud dokumendid, mida on vaja selleks, et kinnitada teistele ametiasutustele või kohtutele, et asutuseväline teavitamine toimus. Teatavate riiklike raamistike kohaselt ja teatavatel juhtudel võivad rikkumisest teavitavad isikud saada kinnituse selle kohta, et nad vastavad kohaldatavate normide tingimustele. Sellistest võimalustest hoolimata peaks neil olema reaalne juurdepääs kohtulikule kontrollile, mille tulemusel peavad kohtud juhtumi kõikide konkreetsete asjaolude põhjal otsustama, kas nad vastavad kohaldatavate normide tingimustele.

(91)

Üksikisikute juriidilistele või lepingulistele kohustustele, näiteks lepingutes sisalduvatele lojaalsusklauslitele või konfidentsiaalsuse või mitteavaldamise kokkulepetele ei saa tugineda, et takistada rikkumisest teavitamist, keelata neile kaitse või karistada rikkumisest teavitavaid isikuid teavitamise eest, kui selliste klauslite ja kokkulepete kohaldamisalasse kuuluva teabe edastamine on vajalik rikkumise paljastamiseks. Kui need tingimused on täidetud, ei tohiks rikkumisest teavitavad isikud kanda mingit vastutust, olgu siis tegemist tsiviil-, kriminaal-, haldus- või tööalase vastutusega. Käesoleva direktiivi kohase teabe esitamise või avalikustamise eest vastutusest vabastamine on asjakohane juhul, kui rikkumisest teavitajal oli põhjendatult alust arvata, et teavitamine või sellise teabe avalikustamine oli vajalik rikkumise paljastamiseks käesoleva direktiivi alusel. Selline kaitse ei peaks laienema üleliigsele teabele, mida isik paljastas ilma selleks mõistlikku alust omamata.

(92)

Juhul kui rikkumisest teavitavad isikud on seaduslikult omandanud või saanud juurdepääsu esitatud teabele või seda teavet sisaldavatele dokumentidele, peaksid nad olema vabastatud vastutusest. See kehtib nii juhul, kui nad paljastavad dokumentide sisu, millele neil on seaduslik juurdepääs, kui ka juhul, kui nad teevad neist koopiaid või eemaldavad need organisatsiooni ruumidest, kus nad töötavad, rikkudes seega lepingulisi või muid klausleid, mis näevad ette, et asjaomased dokumendid kuuluvad organisatsiooni omandisse. Rikkumisest teavitavad isikud peaksid samuti saama vabastuse vastutusest juhul, kui asjakohase teabe või dokumentide omandamine või neile juurdepääs tõstatab tsiviil-, haldus- või tööalase vastutuse küsimuse. Näideteks on juhtumid, kus rikkumisest teavitavad isikud said teavet, kasutades juurdepääsu kaastöötaja e-kirjadele või toimikutele, mida nad oma töö raames tavaliselt ei kasuta, tehes pilte organisatsiooni tööruumidest või kasutades juurdepääsu asukohale, millele neil tavaliselt juurdepääs puudub. Kui rikkumisest teavitavad isikud omandasid asjakohase teabe või asjakohased dokumendid või said neile juurdepääsu, pannes toime kuriteo, näiteks asukohas füüsiline loata viibimine või häkkimine, peaks nende kriminaalvastutus jääma kohaldatava liikmesriigi õiguse reguleerimisalasse, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 21 lõike 7 alusel antava kaitse kohaldamist. Samamoodi peaks kohaldatava liidu või liikmesriigi õiguse reguleerimisalasse jääma rikkumisest teavitava isiku muu võimalik vastutus, mis tuleneb tegevusest või tegevusetusest, mis ei ole teavitamisega seotud või ei ole vajalik käesoleva direktiivi kohase rikkumise paljastamiseks. Sellistel juhtudel peaksid riigi kohtud hindama rikkumisest teavitavate isikute vastutust, võttes arvesse kogu asjakohast faktilist teavet ja juhtumi konkreetseid asjaolusid, sealhulgas teavitamise või avalikustamisega seotud tegevuse või tegevusetuse vajalikkust ja proportsionaalsust.

(93)

Survemeetmete võtmist põhjendatakse suure tõenäosusega muude aluste kui rikkumisest teavitamisega ning rikkumisest teavitavatel isikutel võib olla väga keeruline tõendada rikkumisest teatamise ja survemeetmete võtmise vahelist seost, samas kui survemeetmete rakendajal võib olla rohkem võimalusi ja vahendeid võetud meetmete dokumenteerimiseks ja nende põhjendamiseks. Seega kui rikkumisest teavitav isik demonstreerib prima facie, et ta on rikkumisest teavitanud või selle avalikustanud kooskõlas käesoleva direktiiviga ja et ta on kandnud kahju, peaks tõendamiskoormis üle minema kahjustava meetme võtnud isikule, kes peab seejärel tõendama, et võetud meede ei olnud kuidagi seotud rikkumisest teavitamise või rikkumise avalikustamisega.

(94)

Lisaks seaduses sätestatud sõnaselgele survemeetmete rakendamise keelule on äärmiselt oluline tagada, et rikkumisest teavitavatel isikutel, kelle suhtes on rakendatud survemeetmeid, on juurdepääs õiguskaitsevahenditele ja hüvitisele. Iga juhtumi puhul määratakse asjakohane õiguskaitsevahend kindlaks survemeetmete laadi alusel ja kantud kahju tuleks täielikult hüvitada vastavalt liikmesriigi õigusele. Selleks võib olla ennistamine (näiteks töölt ametist vabastamise, üleviimise või madalamale ametikohale taandamise või koolitusel osalemise või edutamise takistamise korral) või tühistatud loa, litsentsi või lepingu taastamine; tegeliku ja tulevase rahalise kahju hüvitamine, näiteks saamata jäänud palkade, kuid ka tulevase sissetuleku vähenemise või töökoha vahetamisega seotud kulude eest; ja muu majandusliku kahju, näiteks kohtukulude ja ravikulude ning immateriaalse kahju, näiteks nagu valu ja kannatuste, hüvitamine.

(95)

Kohtumenetluse liigid võivad olla õigussüsteemide lõikes erinevad, kuid need peaksid tagama tegeliku ja tõhusa hüvitamise või heastamise viisil, mis on hoiatav ja kantud kahjuga proportsionaalne. Selles kontekstis on asjakohased Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtted, eelkõige põhimõte 7, mille kohaselt „tuleb enne töölepingu ülesütlemist töötajaid teavitada põhjustest ja näha ette mõistlik etteteatamisperiood. Neil on õigus tõhusale ja erapooletule vaidluste lahendamisele ning saada õiguskaitset, sealhulgas piisavat hüvitist, kui töölepingu ülesütlemine on põhjendamatu“. Riiklikul tasandil kehtestatud õiguskaitsevahendid ei tohiks potentsiaalseid tulevasi rikkumisest teavitajaid heidutada. Näiteks töölt vabastamise korral ennistamise alternatiivina hüvitise maksmise lubamine võib põhjustada selle süstemaatilist praktiseerimist eelkõige suuremate organisatsioonide poolt, mistõttu on sellel tulevastele rikkumisest teavitajatele heidutav mõju.

(96)

Rikkumisest teavitavate isikute jaoks on eriti oluline, et pikaajaliseks venida võivas kohtumenetluses otsuse vastuvõtmiseni kohaldatakse ajutisi õiguskaitsevahendeid. Eelkõige peaks rikkumisest teavitavatele isikutele olema kättesaadavad liikmesriigi õigusega kehtestatud ajutised toetusmeetmed, et lõpetada ähvardused, kättemaksukatsed või jätkuvad survemeetmed, näiteks ahistamine, või et vältida selliseid survemeetmete vorme nagu töölt vabastamine, sest neid võib olla pika aja möödudes keeruline ümber pöörata, mistõttu võivad need isiku majanduslikult hävitada – väljavaade, mis võib potentsiaalseid rikkumisest teavitajaid tõsiselt heidutada.

(97)

Rikkumisest teavitavate isikute suhtes tööalasest kontekstist väljaspool võetavad meetmed, näiteks menetlused, mis on algatatud seoses laimu, autoriõiguse rikkumise, ärisaladuste, konfidentsiaalsuse ja isikuandmete kaitsega, võivad samuti rikkumisest teavitajaid tõsiselt heidutada. Sellistes menetlustes peaks rikkumisest teavitaval isikul olema võimalik tugineda enda kaitsmisel sellele, et ta teavitas rikkumisest või avalikustas selle vastavalt käesolevale direktiivile, tingimusel et teavitatud või üldsusele avalikustatud teave oli vajalik rikkumise paljastamiseks. Sellistel juhtudel peaks menetluse algatav isik kandma koormist tõendada, et rikkumisest teavitav isik ei vasta käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele.

(98)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/943 (46) on sätestatud õigusnormid, millega tagatakse ärisaladuse ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise korral tsiviilõigusliku õiguskaitse piisav ja ühtne tase. Samas on nimetatud direktiivis sätestatud, et ärisaladuse omandamist, kasutamist või avalikustamist käsitatakse seaduslikuna ulatuses, milles see on liidu õigusega lubatud. Isikud, kes avalikustavad tööga seotud kontekstis omandatud ärisaladusi, peaksid saama käesolevas direktiivis sätestatud kaitse, sealhulgas vabastus tsiviilvastutusest, üksnes juhul, kui nad täidavad käesolevas direktiivis sätestatud tingimusi, sealhulgas kui avalikustamine oli vajalik, et paljastada rikkumine, mis kuulub käesoleva direktiivi sisulisse kohaldamisalasse. Kui need tingimused on täidetud, tuleb ärisaladuste avalikustamist käsitada liidu õigusega „lubatuna“ direktiivi (EL) 2016/943 artikli 3 lõike 2 tähenduses. Lisaks sellele tuleks mõlemat direktiivi pidada teineteist täiendavaks ning direktiivis (EL) 2016/943 sätestatud tsiviilõigusliku õiguskaitse meetmeid, menetlusi, vahendeid ja erandeid tuleks jätkuvalt kohaldada kõigi ärisaladuste avalikustamiste suhtes, mis jäävad käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Rikkumisteateid, sealhulgas ärisaladusi sisaldavaid teateid, saavad pädevad asutused peaksid tagama, et neid ei kasutata ega avaldata muudel eesmärkidel peale nende, mis on vajalikud teadete osas nõuetekohaste järelmeetmete võtmiseks.

(99)

Rikkumisest teavitavate isikute jaoks, kes vaidlustavad nende suhtes kasutatud survemeetmed kohtumenetluses, võivad märkimisväärseteks kuludeks olla õigusabikulud. Kuigi neile võidakse need kulud menetluse lõpus hüvitada, ei pruugi nad olla suutelised neid eelnevalt katma, eriti kui nad on töötud või musta nimekirja kantud. Kriminaalmenetluse korral abi andmine, eelkõige kui rikkumisest teavitav isik vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1919 (47) tingimustele, ning üldisemalt tõsistes majanduslikes raskustes olevate isikute toetamine võib teatavatel juhtudel olla nende kaitseõiguste täitmise tagamiseks määrava tähtsusega tegur.

(100)

Puudutatud isiku õigusi tuleks kaitsta maine kahjustamise või muude negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Lisaks tuleks puudutatud isiku kaitseõigust ja õiguskaitsevahendite kasutamise õigust täielikult austada rikkumisest teatamisele järgnenud menetluse igas etapis vastavalt harta artiklitele 47 ja 48. Liikmesriigid peaksid kaitsma puudutatud isiku identiteedi konfidentsiaalsust ja tagama uurimise või hilisema kohtumenetluse raames kaitseõiguse, sealhulgas õiguse tutvuda toimikuga, õiguse olla ära kuulatud ja õiguse kasutada liikmesriigi õigusaktide kohast tõhusat õiguskaitsevahendit, et vaidlustada enda kohta tehtud otsus.

(101)

Ebatäpsest või eksitavast teabest teavitamise või selle avalikustamise tagajärjel otseselt või kaudselt kahju kannatanud isikule tuleks tagada kaitse ja juurdepääs liikmesriigi üldisest õigusest tulenevatele õiguskaitsevahenditele. Kui sellisest ebatäpsest või eksitavast teabest teatati või see avalikustati tahtlikult ja teadlikult, peaks puudutatud isikutel olema õigus hüvitisele vastavalt liikmesriigi õigusele.

(102)

Kriminaal-, tsiviil- või halduskaristused on vajalikud rikkumisest teavitajate kaitset käsitlevate õigusnormide tõhususe tagamiseks. Karistused, mis määratakse neile, kes rakendavad rikkumisest teavitavate isikute suhtes surve- või muid kahjulikke meetmeid, võivad pidurdada selliste meetmete edasist rakendamist. Karistused, mis määratakse isikutele, kes teavitavad teabest või avalikustavad teavet üldsusele, mille puhul on tõendatud, et see on teadlikult vale, on samuti vajalikud, et takistada edasist pahatahtliku teabe esitamist ja säilitada süsteemi usaldusväärsust. Selliste karistuste proportsionaalsus peaks tagama, et need ei avalda potentsiaalsetele rikkumisest teavitajatele heidutavat mõju.

(103)

Kõik ametiasutuste tehtud otsused, mis kahjustavad käesoleva direktiiviga antud õigusi, eelkõige otsused, millega pädevad asutused otsustavad teavitatud rikkumise osas menetluse lõpetada, kuna see on selgelt väheoluline või kuna rikkumisteade on korduv või millega nad otsustavad, et konkreetset teadet ei menetleta esmajärjekorras, vaadatakse kohtulikult läbi vastavalt harta artiklile 47.

(104)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumstandardid ning liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada või säilitada rikkumisest teavitava isiku jaoks soodsamaid sätteid, tingimusel, et sellised sätted ei takista puudutatud isikute kaitsmiseks võetavate meetmete rakendamist. Käesoleva direktiivi ülevõtmine ei peaks mingil juhul andma alust vähendada rikkumisest teavitavatele isikutele riikliku õigusega juba võimaldatud kaitse taset valdkondades, mille suhtes direktiivi kohaldatakse.

(105)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine. Siseturg peaks pakkuma liidu kodanikele lisaväärtust kaupade ja teenuste parema kvaliteedi ja ohutuse näol, tagades rahvatervise ja keskkonnakaitse ranged standardid ja isikuandmete vaba liikumise. Seega on ELi toimimise lepingu artikkel 114 sobiv õiguslik alus siseturu loomiseks ja toimimiseks vajalike meetmete võtmiseks. Lisaks ELi toimimise lepingu artiklile 114 peaksid käesoleval direktiivil olema liidu meetmete võtmiseks täiendavad konkreetsed õiguslikud alused, mis hõlmavad ELi toimimise lepingu artiklile 16, artikli 43 lõikele 2, artiklile 50, artikli 53 lõikele 1, artiklitele 91 ja 100, artikli 168 lõikele 4, artiklile 169, artikli 192 lõikele 1 ja artikli 325 lõikele 4 ning Euratomi asutamislepingu artiklile 31 tuginevaid valdkondi.

(106)

Käesoleva direktiivi sisuline kohaldamisala põhineb selliste valdkondade kindlaksmääramisel, mille puhul rikkumisest teavitajate kaitse kehtestamine näib praegu kättesaadavate tõendite alusel olevat põhjendatud ja vajalik. Kohaldamisala võib laiendada muudele valdkondadele või liidu õigusaktidele, kui see osutub hiljem ilmnevate tõendite või käesoleva direktiivi toimimise hindamise alusel vajalikuks, et tugevdada nende täitmise tagamist.

(107)

Kui tulevikus võetakse vastu käesoleva direktiiviga reguleeritavates poliitikavaldkondades oluline õigusakt, tuleks asjakohasel juhul täpsustada, et kohaldatakse käesolevat direktiivi. Vajaduse korral tuleks kohandada käesoleva direktiivi sisulist kohaldamisala ning muuta vastavalt selle lisa.

(108)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on tugevdada rikkumisest teavitajate tõhusa kaitse kaudu õigusnormide täitmise tagamist teatavates poliitikavaldkondades ja selliste õigusaktide puhul, millega seotud liidu õiguse rikkumine võib avalikku huvi tõsiselt kahjustada, ei ole võimalik piisaval määral saavutada, kui liikmesriigid tegutsevad üksi või koordineerimatult, vaid seda on võimalik paremini saavutada liidu tasandil, nähes ette rikkumisest teavitajate kaitse üldised miinimumstandardid, ning võttes arvesse, et üksnes liidu meetmega saab tagada sidusust ja viia liidu rikkumisest teavitajate kaitset käsitlevad olemasolevad normid omavahel kooskõlla, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(109)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja põhimõtteid, mida on eeskätt tunnustatud hartas, eriti selle artiklis 11. Sellest tulenevalt on oluline rakendada käesolevat direktiivi kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega, tagades muu hulgas selle, et täielikult austatakse sõna- ja teabevabadust, isikuandmete kaitse õigust, ettevõtlusvabadust, õigust kõrgetasemelisele tarbijakaitsele, õigust inimeste tervise kõrgetasemelisele kaitsele, õigust kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, õigust heale haldusele, õigust tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja kaitseõigusi.

(110)

Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2,